10. päev: Aeg pruuniks saada!

Pühapäev on puhkepäev!

Pärast Gilidelt tagasitulemist uuris Achung (meie Ubudi piirkonna reisijuht), kas saime ilusti hotelli ja kas kõik hästi jne. Hanna uuris talt, kas ta teab kedagi, kes teeks hea hinnaga päevareisi põhja poole. Meil olid kindlad kohad, mida külastada tahtsime. Tal endal aega polnud, aga uuris asja ning leidis meile autojuhi. Planeerisime järgneva reisi esmaspäevaks. 

Seega saime pühapäeva lihtsalt olla!!

Nautisime hommikul pikka uinakut ning pärast hommikusöögi suundusime basseini äärde. Oli aeg pruuniks saada! Kuna telefon näitas 39 kraadi ning päikese käes oli temperatuur kõvasti kõrgem, siis veest väljas väga pikalt ei kannatanudki olla. Pidevalt tuli ette võtta marsruut lamamistool-bassein-ujumismadrats-bassein-lamamistool. Kui päikesevõtt oli mõneks ajaks ära tüüdanud, siis suundusime Beachwalki kaubanduskeskuse poole. Oh, kuidas aeg ikka lendab kui kõik poed läbi käia! Üllataval kombel olid väga paljud asjad täpselt samade hindadega, mis meil kodumaalgi. Ühel hetkel andsid kõhud märku, et oleks aeg jälle süüa. 

Hiljem jalutasime niisama ringi, nautisime õhtut ja külastasime taas oma sõbrannasid. Hilised õhtutunnid käes, massaažid tehtud ja oligi aeg jälle magama minna! 

Ees oli ootamas järgmine pikk päev. 


Mmmuah
Kärry

9. päev: Ootamatu retk Bali lõuna osas

Kõhud täis söödud, suundusime esialgu niisama tänavatele uitama. Päeva eesmärgiks oli broneerida päevareis kas saare lõuna või põhja piirkondadesse. Kuna üldjuhul algavad kõik päevareisid hommikul, siis ei osanud me arvata, et ühe reisi juba samal päeval ette võtame. Ühest putkast saime päris hea pakkumise ning pidime mõtlema päeva jooksul, kas võtame selle ette. Paar sammu edasi aga oli järgmine putka ning kui otsustasime ka sealt reise ja hindasid uurida, astus ligi ka üks autojuht. Tööd tal tolleks päevaks polnud ning peale kiireid läbirääkimisi oli nõus meile samal päeva saare lõunaosa tuuri tegema. Kuna me ei olnud kursis, mis on super hind päevasõitude osas, siis olime nõus lööma käed 550.000 ruupia osas. Esmalt sõitsime hotellist läbi, et me saaksime vajalikud asjad kaasa pakkida. 

Esimene peatus oli Nusa Dua rannas, kus oleks saanud erinevaid vahvaid tegevusi harrastada - vee sees, liiva peal, taeva all. Sujuvalt viidi meid ettevõtte juurde, kellega on omad diilid neil sõlmitud. Koheselt hakkas pihta jutt, et meile teevad allahindlust ja hind on hea jms. Hinnakiri oli tegelikult päris krõbe. Snorgeldamise hind oli kordades kallim kui Gilidel. Kuna Hanna oli mitmeid neid tegevusi ka varem teinud, siis oli tal hea ülevaade, mis oleks hea hinnaga ja mis mitte. Otsustasime oma raha ja aega natuke teiste asjade jaoks kulutada ning jätsime sellised tegevused mõneks teiseks reisiks. 

 

Järgmine peatus oli Padang Padang Beach Uluwatu piirkonnas. Randa pääsemiseks tuli maksta sümboolne summa, jäi vist 5000 ruupia kanti kui õigesti mäletada. Ranna juurde läks tee mööda treppe, millest osad olid väga kitsad ning kahe kalju vahele rajatud. Rand ise oli küllaltki pisike ja rahvast täis, kuid sellegipoolest imeline. Terve rannaala oli täis päikesevarje, mida sai selle kuuma ilmaga 100.000 ruupia eest laenutada. Kuna me olime seal vaid tunnikeseks, siis otsustasime hoopis kaljuseina ääres päikest vältida. Käisime ujumas ning sõime sealsamas ka lõunat. Kiitus vanemale kokatädile, kes selles palavas üksinda meeletus koguses burgereid, kuumi võileibu ja muid maitsvaid asju valmistas. 

Edasi viis tee meid järgmisesse randa, mille nime ei mäleta. Kuna taaskord tuli ette võtta suures palavuses mitmed trepiastmed, siis me täitsa veepiirini ei hakanud minema. Nautisime kõrgelt imelist vaadet ning pildistasime mõnda aega surfareid. Lained olid mõnusad! 

Kaunid surfirannad nähtud, oli aeg suunduda Uluwatu templi juurde. Kompleks oli uskumatult suur ja taaskord saime kohtuda oma lemmik tegelaste ehk ahvidega. Templid on teatavasti väga populaarsed turistide seas ning me olime sattunud kohta, kus ka meie olime populaarsed! Ikka paneb imestama, miks nendele kohalikele nii väga meeldib valgete inimestega pilti teha. Seekord sattus Hanna aga terve ühe grupi huviobriiti. Kõigil oli vaja teha esmalt üks pilt ja siis pärast ikka teine pilt veel. Just in case kui esimene korralikult välja ei tulnud. Lõpuks suutsime nende piiramisrõngast pääseda ning rahulikult templi alaga edasi tutvuda. 

Õhtu viimaseks peatuseks oli kalarestoran Jimbaranis, kus saime ka päikeseloojangut nautida. Taaskord oli tegemist söögikohaga, millega autojuhil omad kokkulepped. Söök midagi erilist ei olnud, kuid vaade oli ilus. Meri on ikka väga rahustav ja õnneks oli selge taevaga õhtu! Seal istudes saime ka aru, kui lähedal ma tegelikult lennujaamale oleme ning nägime lennukeid maandumas. 

Söögid söödud, tuli ette võtta sõit hotelli suunas, mis too hetk tundus nii pikk! Kutas tagasi olles ajasime oma väsinud jalakesed ikka veel jalutuskäigule ning otsustasime peatuda ühes "Spaas", mis kohe meie hotelli lähedal oli. Niiöelda spaad on neil väga pikalt avatud - hommikul kella 9st õhtul 12ni. Me läksime sinna ilmselt mingi 9-10 paiku.. lasime teha kiire massaaži, mis läks maksma 50.000 ruupiat ehk natukene üle 3 euro!! Juba too õhtu sai otsustatud, et sinna me läheme veel tagasi ja proovime teised massaažid ka ära. 

Uni tuli magus ja järgmine hommik ei tahtnud üldse ärgata! 

Mmmuah

Kärry

8. päev: Paradiisist linnamelusse

Reede hommikul oli taas aeg kodinad kokku pakkida ning reisi viimast peatükki alustada. Pärast check-out'i saime mõned hetked veel hotelli basseini ääres päikest nautida. Tunnike möödas, seljakotid vankri peal ja pidimegi reisi kõige mõnusama piirkonnaga mõneks ajaks hüvasti jätma. Kuid me läheme sinna tagasi! Kohe kindlasti! Olgugi, et tegemist on väga väikese saarega, võiks seal ilma igasuguse kahtluseta kasvõi terve kuu veeta nii, et ei hakkaks igav. Pikema perioodi jooksul jõuaks ilmselt kõik planeeritud tegevused ka ette võtta, sest jooga jäigi seekord meie plaanidest välja. Ja järgmine kord suudaks ehk end snorgeldama ajada. Sel korral sai veehirm veel minust võitu. 

Paadi peal õnnestus meil end jälle katusele sättida ning imelist vaadet nautida - musta liivaga rand, riisiväljad kõrgel mägedes, imeline vaade Bali mägedele.. oeh. Oli mõnus! Kauni vaate saatjaks oli seekord räige tümakas! Disko käis. Mingi hetk õnnestub ka ehk reisivideost seda tümakat kuulata. 

Olles taaskord Padangbais tagasi polnud probleemi oma autojuht üles leida. Ei teagi, kas nende tohuvabohu süsteem hakkas meilegi selgemaks saama või oli tõesti seekord seal olukord parem. Buss rahvast täis ja üllatuslikult olime kõik samasse hotelli suundumas! Autojuhil vedas, ainult üks peatus. Mõne hetke pärast tuletasid meile end ka kõik need rollerid meelde. 

Kutasse jõudes nägin ka mina esmakordselt seda, mismoodi hotelli alale ühtegi autot enne ei lasta kui kõik on metallidetektoriga üle kontrollitud. Hotell oli imeline! Justkui vaikne oaas keset suurlinna. Linnakära ei kostunud hotelli territooriumile üldse. Pärast check-in'i tegime kiired korrastused ning liikusime söögikohta otsima. Mõlemad olid näljast nõrkemas! Hotellist välja astudes ei osanud me üldse aimatagi, kui ranna lähedale me olime endale hotelli võtnud. Mõnedkümned sammud vasakule, seejärel väike pööre paremale, jälle paar sammu vasakule ja olimegi juba ranna piirkonnas. Koheselt oli aru saada, et tegemist on turistidele mõeldud tänavatega. Kõik rannariiete poed üksteise järel, mis vaheldusid aeg-ajalt Ameerikast tuntud söögikohtadega - KFC, McDonalds, PizzaHut ja muidugi meie suur lemmik - Starbucks! Tegime kiire lõuna KFC's ja jalutasime niisama mööda tänavaid. 

Ootamatult kiirelt jõudis ka Kuta ning ühtlasi meie viimase peatuspaiga esimene päev õhtusse! Pruuniks polnud veel saanud ning ees terendas olukord, et on vaja minna dpäikesesse kohe kui oleme uuesti kodumaa pinnal! 

Mmmuah
Kärry

4. ja 5.päev: Saabusime paradiisi

Esmaspäeva pärastlõunaks jõudsime kaunile Gili Trawanganile. Gili T on kolme saare kooslusest suurim ning kõige suurema külastatavusega. Googeldamise tulemusena selgus, et veel paarkümmend aastat tagasi ei toimunud nendel saartel suurt midagi, kuid ühel hetkel taipasid seiklusjanulised reisisellid Gili saarte võlu ning lõid siia nö pidude paradiisi. Gili T on tõesti ausside seas populaarne peopaik. Seda saime isegi näha. Meeletus koguses kohvikuid, baare ja restosid. Pole veel kuskil näinud sellises koguses õllekaste nagu siin saarel igas putkas on! 

Nendel saartel puuduvad mootorsõidukid ning ainus võimalus liikumiseks on kas päkatakso, jalgratas või hobutakso ehk cidomo. Kuna meil oli suured reisikotid, siis istusime sadamast takso peale. Sõit maksis 100.000 ruupiat ehk ligi 7 euri, hotellini oli 3,6km. Hotell oli väga kaunis! Isegi basseini ääres on väga rahulik. Kui olime end sisse seadnud, siis võtsime päkataksoga suuna uuesti linna poole, et Pete'iga õhtusöögiks kokku saada. Aukje pidi meiega ühinema, kuid tal oli wifi ühendus kehvapoolne olnud ning ei saanud meiega ühendust õigel hetkel. Õhtustasime siis ühes rannaäärses restoranis ning suundusime seejärel ilmselt saare kõige populaarsemasse öölokaali nimega Sama-Sama. Kuulasime muusikat ning jälgisime inimesi. Mingi hetk läks asi diskoks üle. DJ'l oli meie suureks üllatuseks Macbook. Uhke värk! Kui diskens üle viskas, seadsime oma sammud taas teisele poole saart, kus asus meie hotell. Uskumatult kiiresti oli võimalik peomelust jõuda vaikusesse, kus kostumas vaid merekohin ja linnulaul. Ja hobukaarikute kellad. 

Järgmine hommik vedelesime korral basseini ääres ning rentisime seejärel jalgrattad. Terve päeva lihtsalt tiirutasimegi mööda saart. Arvasime, et saarele saab kergelt ringi peale teha, kuid ühel hetkel jõudsime ummikusse - tee sai lihtsalt otsa! Too hetk me veel ei teadnud, et saare põhjaosas on üks lõik, mis tuleb mööda liivaranda läbida ning jalgrattaid seal lohistada. Sellest saime aimu alles siis, kui jõudsime oma ratastega teisele poole seda randa. Seal oli suur silt väljas. 

Päev möödus kiiresti ja toredalt. Oleme paradiisis, kust lahkuda ei tahaks. Ilm on palav. Vahepeal sajab ka korralikult vihma, kuid see mõjub jahutavalt. Jala on veidike liiga talumatu ilm, kuid rattaga rännates on saatjaks mõnusad tuuleiilid. Hiljem hakkasime mõtlema, et küll me oleme ikka tublid. Korralikud kilomeetrid maha kõnnitud suure palavusega ja rattatrenn ka veel otsa! Võime endale neid nuudleid sisse ajada küll.

Hetkel on kätte jõudnud Gilide viimane päev. Eile käisime Gili Menot avastamas. Internetiga on endiselt lood nigelad. Teeme pikema ja sisukama posituse juba Kutast. Alustame nüüd retke Bali poole.

Mõned pildid ka! 


Mmmuah,
Kärry ja Hanna

4. päev: Sõit uuele saarele

Hommikul pakkisime oma kodinad kokku ja ootasime oma bussi. Algas teekond Padangbai sadama poole. Sõit kestis üle tunni aja ning läks läbi erinevate toredate paikade. Nägime korralikult nii-öelda behind the scenes olukorda sellest saarest. Kiirteel ületasime ristmikku punase tulega. Ju siis on lubatud! Sadamasse jõudes valitses täielik tohuvabohu, aga neil endal on süsteem väga paigas.

Kunagi mingi hetk saime paadi peale. Lisaks meile oli seal veel umbes 100 inimest, kui isegi mitte rohkem. Me istusime katusel. Oli tore! Pildid-videod hiljem.

Jõudsime Gili Trawanganile. Me oleme paradiisis! Naudime!! Koju tulla ei taha!

Pilte googeldage taaskord kuniks me jõuma tagasi sinna, kus elekter on püsiv ja wifi ühendus ei laineta.

Mmmuah,
Kärry ja Hanna

3. päev: Me ei tee täna mitte midagi!

Pühapäev on puhkepäev. See oli päev niisama vedelemiseks, päikese püüdmiseks ja viimaseks õhtuks Ubudis. Oli tore! Pakime asjad ja liigume edasi. Manyist on kahju lahkuda.

Mmmuah,
Kärry ja Hanna

2. päev: Tuuritame ringi

Teine täispikk päev sai väga varajase alguse. Ööl vastu laupäeva saime esimese korraliku vihmasaju osaliseks. Keegi oleks justkui kõik kraanid korraga lahti keeranud ning kuulda oli ka kõva paugutamist. Mingi hetk tuli uni tagasi ning sai veel tunnike magatud. Kell 7 äratus, kiire hommikusöök ning jäime oma autot ootama. Pool tunnikest ootamist ja tuli kõne, Achung oli õues ootamas. Kokku oli reisiselle tol päeval viis. Meid võeti esimestena peale, seejärel sõitsime teistele järgi. Esimesena liitus meiega ameeriklanna Jennifer. Väga tore naisterahvas, kellel oli järgmine päev sünnipäev. Teisena liitus hollandlanna Aukje ning vimasena võtsime peale inglase Pete'i. Väga tore seltskond kogu päevaks!

Esimene peatus Elevandikoobas ehk Goa Gajah. Tegemist on 9. sajandil ehitatud pühamuga. 1995. aastal lisati see koht ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Pühamu alale sisenemiseks oli vaja ära katta oma jalad ning kasutada sarongi ehk rätikut. Kellel on endal pikk sall, võib ka seda kasutada. Kõikide templite juures on kohal ka kaubitsejad, kes üritavad neid rätte pakkuda, kuid tegelikult kuulub sarongi laenutus juba piletihinna sisse. Sissepääs Goa Gajahi maksis 15.000 ruupiat ehk 1 euro. Elevandikoopa sissepääs on väga uhke ja suursugune. Algul arvasime, et ka sees on mingid käigud, kuid tegelikult läks vaid väikene koridor ning seal asus elevandi kujuga altar. Mõned kiired pildid, väikene jalutuskäik ning pöördusime auto juurde tagasi.

Tänav

Järgmine peatus oli iidne Gunung Kawi templite kompleks, mille iga kuju on pühendatud kuningas Anak Wungsu
lähikondlastele. Väike jalutuskäik mööda kohalikku külatänavat viis meid templi juurde minevate treppideni. Enne seda aga märkasime kohalikku prouat midagi väga huvitavat müümas - riisikoogikesed. Otsustasime kõik ka neid proovida, üks portsjon maksis 5000 ruupiat. Kohalikud lapsed tulid võtsid ka juba sappa. Järelikult peab ikka väärt kraam olema!

Maiuspala

Maiuspala näpus, liikusime edasi treppide suunas. Taaskord sissepääs 15.000 ruupiat. Kohe esimeste astmete juurest avanes imeline vaade riisipõldudele ning palmisaludele. Hingematvalt kaunis loodus! Selle kõige jäädvustamise juures avastasin ühe kurva asja - sellise niiskuse ja ereda valguse (isegi kui on pilves ilm) juures ei ole uhke peegelkaamera ega telefon just kõige töökamad loomad. Samas oma silm on kuningas ning kogu seda ilu tuleb tulla oma silmaga üle vaatama! See on hämmastav! Liikudes treppidest aina sügavamale orgu jõudsime lõpuks ka erinevate templite juurde.

Riisipõld

Seal õnnestus meil ka näha, kuidas ühte palverituaali läbi viidi. Seal olles nägin ma esimest korda Balil ka kasse! Paljud võivad isegi arvata, kui särama mu silmad sellest läksid! Aeg möödus ka selles punktis väga kiirelt ning oligi aeg juba jälle edasi liikuda. Kõige raskem osa oli alles ees - kõik need trepid tuli taaskord ette võtta, kuid selle 35-kraadise kuumuse ja 100% õhuniiskuse juures oli see üks äärmiselt raske tegevus. Lõpuks jõudis kogu seltskond taas auto juurde ning seadsime suuna viimase templi juurde.

Kolmas peatus oli veetempel Pura Tirta Empul. Selles kompleksis asus ka kuumaveebassein ehk holy springs, kus inimesed end vette kastmas käisid. See allikavesi pidi olema puhastava jõuga. Tegemist oli väga ülerahvastatud kohaga, seega ei tulnud selle võlu ka nii hästi esile. Hanna ja Aukje otsustasid samuti selle rituaali ette võtta ning seadsid oma sammud vette. Kui kõik olid puhtaks saanud, seadsime taaskord sammud auto poole. Kuna kõhud olid selleks hetkeks juba päris tühjad, siis viis Achung meid kohalikku kohvikusse sööma.

Neljandaks peatuseks oli kohviistandus. Jalutasime läbi väikese istanduse ning saime seejärel proovida erinevaid kohvisid ning teesid. Balilt pärineb ka üks maailma kõige kallim kohvi. See on oma nime saanud ühe kaslase järgi, kes öösiti kohviube söömas käib. Ubade seedimise järel korjatakse need kokku ning puhastatakse. Ja nii valmibki üks kallis kohvisort! Meil õnnestus ka seda loomakest näha.. kahjuks küll pimedas puuris. Nautisime kohvisid ning vaadet ja taaskord oli nii palju aega möödunud, et pidime hakkama edasi liikuma.

Eelviimane peatuspunkt oli vaade Kintamani vulkaanile, mis asub Baturi järve ääres. Kuna vahepeal hakkas tohutult vihma sadama, siis oli lootus tasapisi kustumas, et midagi üldse näha õnnestub. Vaatepunkti jõudes oli vihm päris tugev, kuid miskit õnnestus ikkagi ka näha. Vähe, aga ikkagi. Selge ilmaga võib see vaade päris võimas olla!

Meie viimaseks peatuskohaks olid Tegalalangi riisiväljad. Tegemist on UNESCO nimistusse kantud kohaga. Suureks üllatuseks asus see paik kohe tänava ääres. Võite isegi arvata, mis elu ja melu sellel kitsal tänaval käis. Parkimiskoha leidmine oli seal keeruline. Lisaks kauni vaate nautimisele oli võimalik ka mööda ääri allapoole liikuda, kuid me jätsime selle osa tegemata kuna nägime, kuidas mõned juba libastusid. Samuti hoiatas Achung, et allpool on ussid. Jennifer ja Pete liikusid meist edasi ning said näha, kuidas kohalik põllumees tööd tegi ning too oli neile ka näidanud, kuidas riis seal roheliste rootsude vahel asetseb. Vaade oli ka seal lihtsalt imeline! Ei videopilt ega fotod suuda seda kõike edasi anda!

Kõik punktid läbitud, oli aeg reisisellid tagasi hotellidesse visata. Umbes kella viieks olime Manyis tagasi ja nautisime rahulikku õhtut. Käisime korra Ubudis marketis ja oligi teine täispikk päev läbi!

 Wifi ühendus on nõrk, ülejäänud pildid saate juurde googeldada kuniks me kodumaale tuleme ja ise näitame oma pilte! :)

Mmmuah,
Kärry. Hanna on ka ikka siin!