Starbucks ja esimesed videokatsetused

Esimene kohustuslik peatus Oslo lennujaamas oli check-in. Aga pärast seda tuli muidugi ka Starbucksist läbi astuda! Kiired mahlad ja moccad, valesti kirjutatud nimed (täna olen Coralin), akude laadimised ja blogi postitused.

Ja loomulikult, Alvari meeleheaks ka esimesed videovasikad.. Ütle, armas vennaraas, kas tõesti selliseid videosid on nüüd mõtet üles laadida? Äkki piirduks ikka kirjutiste ja piltidega?

Järgmine positus juba Qataris olles.

Mmmuah,
Kärry

Velkommen!

Heihoo!

Alustasime täna oma rännakuga Bali suunas. Hommikupoolik Tallinnas möödus kiirelt. Liiklust polnud, seega sai isegi lennujaama vaid kümne minutiga. Peauksest sisenendes tabasid meid juba esimesed hämmastumise hetked. Enne pagasi kiletamist oli vaja teha kohustuslik "Me nüüd läheme!" pilt ka koos. Palusime kiletajal ühe klõpsu teha, aga tema ainult korrutas eitavalt. No mis seal siis ikka. Püüame kellegi teise kinni. Lõpuks üks tüdruk tegi klõpsu ära ning saime oma sammud taaskord kiletaja poole suunata. 

Hanna seljakott läks esimesena kiletamisele. Tundus, et see meesterahvas on esimest päeva tööl, sest lõpuks oli tema kott väga huvitavalt pakendatud. Eesti keelt ta ka väga ei mõistnud. Valge kile ja siis üks kiht kuidagi moodi ka rohelist ümber mässitud. Minu omaga läks paremini. Selle kiletas teine noormees. Igaljuhul. Kui kotid kiletatud ja pühademunad kättesaadud, tegime check-inni ära ning suundusime kontrolli.


Kui lõpuks lennukisse pääsesime, saime toreda üllatuse osaliseks - pardal on Wifi! Kujutate te seda rõõmu ette! Terve aeg saab ikkagi olla muu maailmaga ühenduses - Insta, Facebook.. Aga poolteist tundi möödus nii kiirelt, et ma jõudsin arvutis ainult Google'i konto ühendamisega tegeleda ja algaski juba maandumine. Vahepeal paar klõpsu aknast välja ka.

Ja ongi üks lendudest juba möödas! 



Kuna hommikul arvas üks noormees, et keegi ei viitsi nii pikkasid postitusi lugeda, siis võiks see olla üldse ka video vahendusel. Selfiepulkasid meil pole, aga eks me siis nüüd anname endast parima ja teeme mõned videovõtted ka. Esimesed vasikad läksid aia taha. Aga oleme siis kõigile meeltmööda ja lisame ka siia mõne eredama hetke:

Mmmuah,
Kärry. Ja Hanna on ka siin :)

Puhkust tuleb alustada meeldejäävalt

 Täna oli siis viimane tööpäev enne puhkust. Päev nagu päev ikka - tööpäev venis tavapäraselt mõned tunnid pikemaks. Kell oli neli, siis juba viis. Mõtlesin endamisi, et teen mõned kiired asjad veel ära, siis jääb kolleegile vähem muret kanda, ja ühtäkki opppaaa.. kell oli juba pool kaheksa ning rohkem polnud enam viisakas venitada. Kuna ma polnud ammu üht sõbrannat näinud, siis sai planeeritud, et enne reisi tuleb kindlasti näha. Mõeldud ja tehtud. Tommi pannkoogid olid juba mitu päeva mõlemal end mõtteis meelde tuletanud ning neelud käima pannud. Kui ühed korralikud pannukad koos vahukoore ja maasikamoosiga olid Coca-Colaga alla loputatud, ei saanud ju ometi õhtule veel joont alla tõmmata. Muljetada oli oi kui palju. Taaskord mõeldud ja tehtud ning kõrvalasuvast Rimist sai kaasahaaratud üks vein. Seadsime sammud sõbranna juurde, kus sai veel mõned tunnid muljetatud. Vein läks, juust läks, aeg läks, küünlad olid üksteise järel kustumas ning uneaeg koputas ka tasapisi juba pea peale.

Kui kell hakkas südaööle lähenema, tuli hakata samme kodupoole seadma, sest erinevalt minust oli Riini ees ootamas tööpäev. Arvestades minu laiskuseastet ja buss number 16 liigtihedat sõidugraafikut, sai otsus langetatud takso kasuks. Juba mitmed korrad varasemalt oli Taxify appist läbi käinud Tesla Model S, aga kordki polnud õnnestunud valikut selle kasuks osutada. Mõtlesime ja naljatlesime mõnda aega sellel teemal ning lõpuks otsustasime, et kammooooon, ikkagi puhkus ju. Võib enne reisi endale ühe Tesla sõidu lubada küll. Meeleolu parandajaks ja mis ma selle Elon Muski kohta ikka raamatut loen kui Tesla sõitu ära ei proovi. Otsustatud ja tehtud. Ja võib öelda, et puhkus algas ikka sellise südamest naermise saatel, et ma loodan, et ka järgnevad nädalad mööduvad sama lõbusalt.

Enne autosse istumist vaatasin juba väljast, et no on ikka kihvt auto küll! Ja seest oli ka nõnda kena (see nõnda kena on mul mingi viimase aja meeldivaim väljend, keegi ütles mulle kord, et ma kõlavat justkui naabersaare rahvas kui seda ütlen.. no kui nii siis nii.. äkki vastabki tõele, sel juhul tervitused Söörömööle). Au ja kiitus taksojuhile ning kui keegi soovib tõesti toredat tujuparandust, siis võtke üks sõit kesklinnast Mustamäele ning teie tuju on koheselt parandatud! 

Autosse istudes oli tavapäraselt esimeseks dilemmaks marsruudi valimine - no kas sõita läbi kesklinna, minna mööda Tehnikat või hoopis kruiisida mööda tühja Järvevana teed. Jätsin kogu otsustamise juhi otsustada, sest mida mina ka tean, kaasreisjana ja pidevates aruteludes kaasanoogutajana pole ma endiselt selgeks saanud, mis ajahetkel, mis teelõik kõige mõistlikum valik on. Peaasi, et see tee koju viiks. Auto ümber pööratud, suund Tehnika poole võetud, võis vestlus alata. Avalöök oli võimas: "Kell 12 juba naistel kõik jutud räägitud või?" Eks ma hakkasin juba selle peale naerma, oli aru saada, et kojusõit saab tore olema. Ma siis seletasin, et minul algas puhkus, aga sõbrannal paraku tööpäev ees ootamas. Rääkisin talle koheselt ka sama Tesla nalja, mis me toas tegime. Seejärel tuli kiire päring reisi asukoha kohta. Ja teate mis, selle asemel, et öelda, et vauuuuu, väga tore, tabas taaskord üks ootamatu vastus: "See reis saab päris väistav teil olema." Pluss veel juurde mõningad kommentaarid. Ilmselt blogist lugedes ja kõrvaltvaatajana see tundub väga seosetu ja mitte naljakas, aga no antud hetkel oli ikka naerda kui palju. Seejärel sai räägitud natuke reisiaegadest ja lendude pikkusest ning lõpuks jõudis jutt kliimani. Ütlesin,et ilmateade lubab vihma, äikest ja ka päikest. Ja taaskord tabas ootamatu vastus:  "Sealne äike on päris hirmutav!" Mul polnud sellele järgneva lõigu peale muud teha kui ainult naerda ning öelda, et ma juba kahetsen seda Tesla sõidu valikut, ning et nüüd ma olen juba päris hirmul. Seejärel muljetas juht natuke oma naise reisist Balile, mis oli aset leidnud mõned aastad tagasi. Mõningad Baliga seonduvad naljad veel siia-sinna, ning siis tabas mind järgmine ootamatu naerupahvakas. "Mu naine on prillikandja nagu Teiegi. Aga Tal juhtus naljakas seik. Ahvid tegid ta prillid katki." Kiirele kaastundele järgnes taaskord üks omaette muigamine ning mul ei jäänud muud üle kui öelda, et väga tore, et homme oma läätsed kätte saan ning prillid jätan seega rahumeeli kodumaale. Pajatasin talle ka loo sellest, mismoodi Hannat üks vahva ahvike hammustas. Seega kõik lõhnad, läikivad kulinad, prillid, krõpsud ja kommid tuleb Monkey Forestisse minnes kotti peita või ära unustada selleks päevaks. 

Kojusõit kesklinnast Mustamäe tornide vahedele oli möödunud väga kiirelt ja südamest naerdes. Lõpetuseks lisati veel nali selle kohta, mismoodi Eesti pikad naised on seal hinnatud, soovis mulle ja sõbrannale toredat reisi ning nii see esimene kojusõit Teslaga lõppes. Minu jaoks oli see igatahes väga tore algus puhkusele ja Bali reisile. Kui tihti seda ikka ette tuleb, et sa tükk aega mõtled, mis taksot valida ning juht pajatab sulle siis veel lugusid sellest, kuidas tema lähedale inimene on samal saarel, kuhu sa kohe-kohe oled suundumas, mõned aastad tagasi puhkamas ja tööreisil käinud.

Vahva värk! Nagu Riingi arvas, siis see Tesla oli "saatus" enne reisi.. vajalik doos naeru ja rõõmu! Sama toredaid ja ootamatuid naerupahavakaid kõigile teile ka! 

Mmmuah,
Kärry

Ühise keele leidmine

Enamus Bali elanikest on kakskeelsed. Nad räägivad nii kohalikku bali keelt kui ka indoneesia keelt. Olles üheks populaarseks turismi sihtpunktist, on kohalikud ära õppinud ka mitmeid teisi keeli, peamiselt siiski inglise keele. Seda küll väga erineval tasemel, kuid piisavalt, et igapäevase suhtlemisega toime tulla. Lugedes aga mitmeid blogisid ja väljaandeid, siis tuleb välja, et vanem generatsioon ning mitmed kohalikud ravitsejad inglise keelt ei räägi. Nendega suhtlemiseks tuleks kasutada kohalikku tõlki.

Külastades nüüd järgmist piirkonda, mille keelega kokku puutunud pole, on hea hetk võtta appi kõikvõimas internet ning omandada mõningad põhilised sõnad. Esiteks ei võta uute sõnade õppimine tükki küljelt ning see pakub ka paraja väljakutse, et oma mälu proovile panna. Teiseks aitab see leida paremini ühise keele kohalikega, sest näitab üles lugupidamist nende vastu. Ja kelle silmad ei läheks särama, kui mõni turist meid Eestis meie oma armsas keeles tervitaks või üritaks mõned sõnad rohkemgi öelda? Vähemalt minu puhul sulataks see küll kiiremini nii mõnegi barjääri. 

Siit siis tuleb ajude ragistamist kõigile, kes meie reisile kaasa elavad:

Good morning = Selamat pagi (s’lah-mawt pag-jee)

Good day = Selamat siang (s’lah-mawt see-ung)

Good afternoon = Selamat sore (s’lah-mawt sore-eh)

Good night = Selamat sore (s’lah-mawt maw-lahm)

Good bye (to a person leaving) =  Selamat Jalan (s’lah-mawt jah-lahn)

Good bye (if you are the person leaving)  = Selamat tinggal (s’lah-mawt ting-gahl)

 How are you? = Apa Kabar (up-ah kah-barr)

I’m great = baik baik (bike-bike)

Please (can I have?) = Minta (min-tah)

Please (help me) = Tolong (toe-long)

 Thank you = Terima Kasih (teh-ree-mah kah-see)

You’re Welcome = Sama Sama (saw-ma saw-ma)

I’m Sorry = Saya minta ma’af (sigh-ah min-tah mah-uff)

No worries mate! – Sing Ken Ken (sin ken ken blee)

Mmmuah,
Kärry

"Travel is the only thing you buy that makes you richer"

Reisimisele kasutatud raha pole kulutatud, vaid investeering iseendasse. Maailma nägemine annab kogemuse, arendab vaimu ja avardab silmaringi.

Kindlasti tekib teil küsimus miks Bali!? Lihtne, minu kinnisidee. Sügisel, kui saatsin enda poiss-sõbra Kaitseväkke, tekkis idee- "Tahan ära käia Balil!"
Bali tundub nii eksootiline, kus vaatamisväärsuste kõrvalt leiab sõbralikud inimesed, spirituaalse kultuuri, päikese ja rannad. Mida veel puhkuselt tahta!?

Mõte ja minek. Jaanuaris tegi Qatari lennufirma hea pakkumise. Kuid sel hetkel polnud kindel, kas minna üksi või leida keegi kaaslaseks. Aga tuli meelde, et Kärolin oli kunagi USA-s elamise ajal rääkinud Bali saarest. Ta oli nõus, yay! 

Teda, kui reisikaaslast usaldan ma tõesti. Me tutvusime teisel pool ookeani, New Yorgis, kus me mõlemad olime au-pairid. Lisan mõned kirkamad hetked siia.

Meie esimene kohtumine, TIME SQUARE-il  !!!

Ja edasi Bali...
Mina tegelesin piletite ostmisega ja paberimajandusega, mulle lausa meeldib. Üks huvitav fakt OSLO-BALI lennu broneerimisest- Norra keelselt lehelt ostes olid piletid pakutud soodushinnaga, kui muutsin lehe inglise keelseks, lisandus 200 eurot. Seega, abimees Google Translate aitas säästa.



 Piletid, kindlustus, hotellid olemas. Seljakott pakkida, ja võime startida.
Tšakraid avama! :D

Jätan blogi täitmis ülesande Kärolinile, sest selle lühipostituse jaoks läks mul aega 2 kuud :D


Päikest teile,
Hanzu

 

Kui õige adopteeriks ühe kilpkonna

Lennuni on jäänud 15 päeva, 14 tundi ja 33 minutit. Paras aeg taaskord avada üks Chrome'i aken, et Bali vaatamisväärsusi must visit listi kirja panna. Ühest tabist on mõne minuti järel saanud juba oma 15 tabi. Igal vahelehel on veel omakorda mitukümmend linki, mis ootavad läbi klõpsimist.

Piisab vaid Google'i aknasse "What to do in Bali" kirjutamisest, kui Su ees avaneb terve maailm, mis järgnevad paar tundi väga kiirelt mööduma paneb. Otsingutulemused on tavapärased - "The Top 10 Things To Do In Bali by TripAdvisor", "48 incredible things to do that prove Bali is the craziest", "First-timers guide: 20 things to do in Bali". Lõputu valik loetelusid, mis teatud määral kattuvad. Kui nendest listidest edasi klõpsida, avaneb juba uus maailm, kus on omakorda ära toodud 10 parimat hotelli, 20 parimat restorani, 30 parimat tegevust üksikutele ja paaridele, noortele ja vanadele, 5 põhjust miks teha seda ja teist, miljon põhjust, miks alati tagasi tulla jne. 

Olles paari tunni jooksul välja kirjutanud mõningaid kohti, mida kindlasti peaks külastama -templid, metsad, maailma kõige kallimat kohvi (Kopi Luwak) tootev kohviistandus, Tegalalang'i riisipõllud - jäi silma üks eriti ahvatlev pakkumine. Kui õige adopteeriks ühe kilpkonna! 

Väikeseid kipsisid saab "adopteerida" mitmes kohas. Kuta Beach Sea Turtle Center on üks nendest kohtadest, mis hoolitseb selle eest, et munadest kooruksid väikesed kilpkonnad, kes edukalt oma rännakuid saaksid alustada. "Valvurid" patrullivad rannas terve öö, et märgata munema tulevaid kilpkonnasid. Kui emad on lahkunud, viiakse munad turvalisse kohta, kus need 45-60 päeva jooksul kooruvad. Koorumisele järgneval päeval viiakse beebid randa tagasi. Selleks, et tõsta teadlikkust kilpkonnade ohus olemisest ning et oma tegemisi ära majandada, on loodud kilpkonnade "adopteerimise" programm, kus inimestel on võimalik omaltpoolt väike toetav summa anda, kilpkonnadele nimi panna ning nad pikale rännakule saata. Arvestades olukorda, et koorumine toimub üldjuhul aprillist oktoobrini, siis on väike hirm, et nendel päevadel, mil me Kutas oleme, pole ükski pisike koorunud. Uurides asja veel edasi, siis ilmnes, et Seaturtle.org lehe kaudu on võimalik lausa adopteerida kilpkonn nii, et saad satelliidi järgi jälgida, kus su lemmikloom on! How cool is that!?!

Päris nunnu värk igatahes! Tahaks ka mõne kilpkonnabeebi rannal maha panna ning vaadata, kuidas ta oma jäsemeid sirutab, teistega ühe kiire võiduajamise maha peab ja õigel hetkel päikeseloojangu poole ujub. 

Mmmuah,
Kärry

Uni on magusam kui mesi

Oh, need hotellid! Valiku langetamine on olnud väga keeruline. Populaarsele sihtkohale omaselt on terve saar täis erinevaid hotelle, motelle ja muid majutusasutusi. Seni oleme läbi lapanud nii Airbnb, Expedia kui ka Booking.com lehed ning uusi lemmikuid tekkis igal sammul. Erinevatel põhjustel otsustasime seekord Airbnb kasutamise kõrvale jätta ning langetasime valikud Expedia ja Bookingu lehtedelt. Päevade jaotamine erinevate piirkondade vahel on olnud samuti paras mõistatamine, sest ei oska hetkel üldse ette aimatagi, kus piirkonnas kui palju aega kuluks. Algselt plaanisime jääda Kutasse kuna maandume õhtul kella 11 paiku, lõpliku otsuse kohaselt sõidame ikkagi koheselt Ubudi ning veedame esimesed ööd seal. Enne kui räägime lähemalt, mille vahel valisime ja kuhu lõpuks maandume, väike kõrvalepõige ja vaade sellele, kuhu me kunagi jõuda tahame..

Unistada tasub suurelt, seega valisime välja ka selle hotelli, kuhu jõuame tulevikus, kui meil on pered ja lapsed, kes siis oma emmed-issid puhkama tahavad saata: 
Tegemist on Ubudis asuva imelise Viceroy hotelliga! 

Nii, aga asume nüüd siis nende elamiste juurde, mis lõpuks sõelale jäid ning valituks osutusid.



Esimene peatuspaik (07.04-11.04): Manyi Village, Ubud

Tagasihoidlik "külake" keset riisivälju. Piisavalt kaugel Ubudi kärast, et õhtuti end välja lülitada, kuid samas piisavalt lähedal, et iga päev melu sisse tagasi sukelduda. 

Pärast Bali saare rännakuid ja Ubudi võtame ette retke veel pisematele saartele. Pärast 2 tunnist paadisõitu saame end sisse seada Gili Trawanganil. Kuna Gili saared on meie jaoks justkui laiud, siis me usume hetkel, et piisab ööbimisest vaid ühel saarel ning teistele saab paadiga päevaks minna. Eks kuu aja pärast näeme, kas praegune oletus ka paika peab.

Teine peatuspaik (11.04-15.04): Hotel Ombak Sunset, Gili Trawangan Island

Meie teiseks ööbimiskohaks on Hotel Ombak Sunset, mis asub saarel, mille ümbermõõt on vaid 7,5 kilomeetrit. Väike jalutuskäik ja ongi saarel tiir peal! Tegemist on väga rahuliku saarega, sest seal pole mitte ühtegi autot ega mootorsõidukit. Ka selle elamise võtsime peamisest melust eemale, et ööd ikka korralikult puhates mööduksid, et järgmisi päevi veel rohkemate seiklustega täita.





Kirjeldused ja pildid hotelli kohta on imelised! Ja juba puhtalt nende kiikede pärast tasub sinna minna! Facebooki ja Instagrammi uputus on tulekul!! 










Kolmas peatuspaik (15.04-20.04): Kuta Beach Club, Kuta

Meie viimane peatuspaik on taaskord Balil. Kuta on täis elu ja melu ning just seal saab ära kulutada oma viimased dollarid ja ruupiad. Või kui kõik on juba eelnevalt otsa saanud, siis sealt saab vähemalt päkataksoga lennujaama liigelda. Eelneva perioodi oleme korralikult puhanud, seega on õige aeg olla hotellis, mis asub 4 minuti kaugusel rannast ning 7 minuti kaugusel Kuta ööelust. 




Tahaks juba reisule minnaaaaa!!

Mmmuah,
Kärry