Esmaspäeva pärastlõunaks jõudsime kaunile Gili Trawanganile. Gili T on kolme saare kooslusest suurim ning kõige suurema külastatavusega. Googeldamise tulemusena selgus, et veel paarkümmend aastat tagasi ei toimunud nendel saartel suurt midagi, kuid ühel hetkel taipasid seiklusjanulised reisisellid Gili saarte võlu ning lõid siia nö pidude paradiisi. Gili T on tõesti ausside seas populaarne peopaik. Seda saime isegi näha. Meeletus koguses kohvikuid, baare ja restosid. Pole veel kuskil näinud sellises koguses õllekaste nagu siin saarel igas putkas on!
Nendel saartel puuduvad mootorsõidukid ning ainus võimalus liikumiseks on kas päkatakso, jalgratas või hobutakso ehk cidomo. Kuna meil oli suured reisikotid, siis istusime sadamast takso peale. Sõit maksis 100.000 ruupiat ehk ligi 7 euri, hotellini oli 3,6km. Hotell oli väga kaunis! Isegi basseini ääres on väga rahulik. Kui olime end sisse seadnud, siis võtsime päkataksoga suuna uuesti linna poole, et Pete'iga õhtusöögiks kokku saada. Aukje pidi meiega ühinema, kuid tal oli wifi ühendus kehvapoolne olnud ning ei saanud meiega ühendust õigel hetkel. Õhtustasime siis ühes rannaäärses restoranis ning suundusime seejärel ilmselt saare kõige populaarsemasse öölokaali nimega Sama-Sama. Kuulasime muusikat ning jälgisime inimesi. Mingi hetk läks asi diskoks üle. DJ'l oli meie suureks üllatuseks Macbook. Uhke värk! Kui diskens üle viskas, seadsime oma sammud taas teisele poole saart, kus asus meie hotell. Uskumatult kiiresti oli võimalik peomelust jõuda vaikusesse, kus kostumas vaid merekohin ja linnulaul. Ja hobukaarikute kellad. Järgmine hommik vedelesime korral basseini ääres ning rentisime seejärel jalgrattad. Terve päeva lihtsalt tiirutasimegi mööda saart. Arvasime, et saarele saab kergelt ringi peale teha, kuid ühel hetkel jõudsime ummikusse - tee sai lihtsalt otsa! Too hetk me veel ei teadnud, et saare põhjaosas on üks lõik, mis tuleb mööda liivaranda läbida ning jalgrattaid seal lohistada. Sellest saime aimu alles siis, kui jõudsime oma ratastega teisele poole seda randa. Seal oli suur silt väljas. Päev möödus kiiresti ja toredalt. Oleme paradiisis, kust lahkuda ei tahaks. Ilm on palav. Vahepeal sajab ka korralikult vihma, kuid see mõjub jahutavalt. Jala on veidike liiga talumatu ilm, kuid rattaga rännates on saatjaks mõnusad tuuleiilid. Hiljem hakkasime mõtlema, et küll me oleme ikka tublid. Korralikud kilomeetrid maha kõnnitud suure palavusega ja rattatrenn ka veel otsa! Võime endale neid nuudleid sisse ajada küll.
Hetkel on kätte jõudnud Gilide viimane päev. Eile käisime Gili Menot avastamas. Internetiga on endiselt lood nigelad. Teeme pikema ja sisukama posituse juba Kutast. Alustame nüüd retke Bali poole. Mõned pildid ka! Mmmuah, Kärry ja Hanna
Hommikul pakkisime oma kodinad kokku ja ootasime oma bussi. Algas teekond Padangbai sadama poole. Sõit kestis üle tunni aja ning läks läbi erinevate toredate paikade. Nägime korralikult nii-öelda behind the scenes olukorda sellest saarest. Kiirteel ületasime ristmikku punase tulega. Ju siis on lubatud! Sadamasse jõudes valitses täielik tohuvabohu, aga neil endal on süsteem väga paigas. Kunagi mingi hetk saime paadi peale. Lisaks meile oli seal veel umbes 100 inimest, kui isegi mitte rohkem. Me istusime katusel. Oli tore! Pildid-videod hiljem. Jõudsime Gili Trawanganile. Me oleme paradiisis! Naudime!! Koju tulla ei taha! Pilte googeldage taaskord kuniks me jõuma tagasi sinna, kus elekter on püsiv ja wifi ühendus ei laineta. Mmmuah, Kärry ja Hanna
Pühapäev on puhkepäev. See oli päev niisama vedelemiseks, päikese püüdmiseks ja viimaseks õhtuks Ubudis. Oli tore! Pakime asjad ja liigume edasi. Manyist on kahju lahkuda. Mmmuah, Kärry ja Hanna
Teine täispikk päev sai väga varajase alguse. Ööl vastu laupäeva saime esimese korraliku vihmasaju osaliseks. Keegi oleks justkui kõik kraanid korraga lahti keeranud ning kuulda oli ka kõva paugutamist. Mingi hetk tuli uni tagasi ning sai veel tunnike magatud. Kell 7 äratus, kiire hommikusöök ning jäime oma autot ootama. Pool tunnikest ootamist ja tuli kõne, Achung oli õues ootamas. Kokku oli reisiselle tol päeval viis. Meid võeti esimestena peale, seejärel sõitsime teistele järgi. Esimesena liitus meiega ameeriklanna Jennifer. Väga tore naisterahvas, kellel oli järgmine päev sünnipäev. Teisena liitus hollandlanna Aukje ning vimasena võtsime peale inglase Pete'i. Väga tore seltskond kogu päevaks!
Esimene peatus Elevandikoobas ehk Goa Gajah. Tegemist on 9. sajandil ehitatud pühamuga. 1995. aastal lisati see koht ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Pühamu alale sisenemiseks oli vaja ära katta oma jalad ning kasutada sarongi ehk rätikut. Kellel on endal pikk sall, võib ka seda kasutada. Kõikide templite juures on kohal ka kaubitsejad, kes üritavad neid rätte pakkuda, kuid tegelikult kuulub sarongi laenutus juba piletihinna sisse. Sissepääs Goa Gajahi maksis 15.000 ruupiat ehk 1 euro. Elevandikoopa sissepääs on väga uhke ja suursugune. Algul arvasime, et ka sees on mingid käigud, kuid tegelikult läks vaid väikene koridor ning seal asus elevandi kujuga altar. Mõned kiired pildid, väikene jalutuskäik ning pöördusime auto juurde tagasi.
Tänav
Järgmine peatus oli iidne Gunung Kawi templite kompleks, mille iga kuju on pühendatud kuningas Anak Wungsu lähikondlastele. Väike jalutuskäik mööda kohalikku külatänavat viis meid templi juurde minevate treppideni. Enne seda aga märkasime kohalikku prouat midagi väga huvitavat müümas - riisikoogikesed. Otsustasime kõik ka neid proovida, üks portsjon maksis 5000 ruupiat. Kohalikud lapsed tulid võtsid ka juba sappa. Järelikult peab ikka väärt kraam olema!
Maiuspala
Maiuspala näpus, liikusime edasi treppide suunas. Taaskord sissepääs 15.000 ruupiat. Kohe esimeste astmete juurest avanes imeline vaade riisipõldudele ning palmisaludele. Hingematvalt kaunis loodus! Selle kõige jäädvustamise juures avastasin ühe kurva asja - sellise niiskuse ja ereda valguse (isegi kui on pilves ilm) juures ei ole uhke peegelkaamera ega telefon just kõige töökamad loomad. Samas oma silm on kuningas ning kogu seda ilu tuleb tulla oma silmaga üle vaatama! See on hämmastav! Liikudes treppidest aina sügavamale orgu jõudsime lõpuks ka erinevate templite juurde.
Riisipõld
Seal õnnestus meil ka näha, kuidas ühte palverituaali läbi viidi. Seal olles nägin ma esimest korda Balil ka kasse! Paljud võivad isegi arvata, kui särama mu silmad sellest läksid! Aeg möödus ka selles punktis väga kiirelt ning oligi aeg juba jälle edasi liikuda. Kõige raskem osa oli alles ees - kõik need trepid tuli taaskord ette võtta, kuid selle 35-kraadise kuumuse ja 100% õhuniiskuse juures oli see üks äärmiselt raske tegevus. Lõpuks jõudis kogu seltskond taas auto juurde ning seadsime suuna viimase templi juurde. Kolmas peatus oli veetempel Pura Tirta Empul. Selles kompleksis asus ka kuumaveebassein ehk holy springs, kus inimesed end vette kastmas käisid. See allikavesi pidi olema puhastava jõuga. Tegemist oli väga ülerahvastatud kohaga, seega ei tulnud selle võlu ka nii hästi esile. Hanna ja Aukje otsustasid samuti selle rituaali ette võtta ning seadsid oma sammud vette. Kui kõik olid puhtaks saanud, seadsime taaskord sammud auto poole. Kuna kõhud olid selleks hetkeks juba päris tühjad, siis viis Achung meid kohalikku kohvikusse sööma. Neljandaks peatuseks oli kohviistandus. Jalutasime läbi väikese
istanduse ning saime seejärel proovida erinevaid kohvisid ning teesid.
Balilt pärineb ka üks maailma kõige kallim kohvi. See on oma nime saanud
ühe kaslase järgi, kes öösiti kohviube söömas käib. Ubade seedimise
järel korjatakse need kokku ning puhastatakse. Ja nii valmibki üks
kallis kohvisort! Meil õnnestus ka seda loomakest näha.. kahjuks küll
pimedas puuris. Nautisime kohvisid ning vaadet ja taaskord oli nii palju
aega möödunud, et pidime hakkama edasi liikuma. Eelviimane peatuspunkt oli vaade Kintamani vulkaanile, mis asub Baturi järve ääres. Kuna vahepeal
hakkas tohutult vihma sadama, siis oli lootus tasapisi kustumas, et
midagi üldse näha õnnestub. Vaatepunkti jõudes oli vihm päris tugev,
kuid miskit õnnestus ikkagi ka näha. Vähe, aga ikkagi. Selge ilmaga võib
see vaade päris võimas olla! Meie viimaseks peatuskohaks olid Tegalalangi riisiväljad. Tegemist on UNESCO nimistusse kantud kohaga. Suureks üllatuseks asus see paik kohe tänava ääres. Võite isegi arvata, mis elu ja melu sellel kitsal tänaval käis. Parkimiskoha leidmine oli seal keeruline. Lisaks kauni vaate nautimisele oli võimalik ka mööda ääri allapoole liikuda, kuid me jätsime selle osa tegemata kuna nägime, kuidas mõned juba libastusid. Samuti hoiatas Achung, et allpool on ussid. Jennifer ja Pete liikusid meist edasi ning said näha, kuidas kohalik põllumees tööd tegi ning too oli neile ka näidanud, kuidas riis seal roheliste rootsude vahel asetseb. Vaade oli ka seal lihtsalt imeline! Ei videopilt ega fotod suuda seda kõike edasi anda! Kõik punktid läbitud, oli aeg reisisellid tagasi hotellidesse visata. Umbes kella viieks olime Manyis tagasi ja nautisime rahulikku õhtut. Käisime korra Ubudis marketis ja oligi teine täispikk päev läbi! Wifi ühendus on nõrk, ülejäänud pildid saate juurde googeldada kuniks me kodumaale tuleme ja ise näitame oma pilte! :) Mmmuah, Kärry. Hanna on ka ikka siin!
Esimese päeva jalutuskäik viis meid ahvimetsani välja. Ametlik nimi on sellel Sacred Monkey Forest Sanctuary, mille alal asub ka Hindu templite kompleks. Kogu pühamu ala peaks olema umbes 10 hektari suurune, kuid turistidele jalutamiseks ning teedega kaetud ala on küllaltki väikene. Enamus pargist on väga mägine ning kaetud enam kui 100 erineva puuliigiga. Väidetavalt on pargis kokku üle 600 ahvi ning kui algselt arvata, et kõik liiguvad kus tahavad, siis päris nii see pole. Igal "hõimul" on oma piirkond, kus nad on. Täiskasvanud ahvid on üldjoontes rahulikud ning ei tülita inimesi, kes neist rahulikult mööduvad. Kui aga silmapiirile ilmub midagi söögiga seonduvat, on parem olla ettevaatlik. Nad võivad sind üllatada igal momendil ning nii kiirelt selga hüpata, et ei saa arugi, mis toimub. Ettevaatlik tasub olla ka väikeste ahvidega, sest nende osas on emaahvid väga kaitsvad ning võivad inimesi rünnata. Veepudeleid ei tasu samuti liiga kergelt käes või koti küljes hoida. Neid nad armastavad ka!
Rahulikus tempos, aeg-ajalt ahve vaadates ning pilte-videosid tehes, kulus meil seal pargis kokku umbes tund aega. Sissepääs maksis 15.000 ruupiat ehk meie raha siis 1 euro. Juba väravast sisenedes jooksid erineva suurusega pärdikud vastu. Sealsed ahvid on väga aktiivsed ning uudishimulikud. Kõik läikivad kulinad on soovitatav kotti ära peita, sest nende käest enam oma kraami tagasi ei saa. Esimesed kümmekond minutit pargis möödusid väga rahulikult. Siis aga läks madinaks. Selle kohta ka üks amatöörvideo. Mõnusat naermist pühapäeva õhtusse:
Video sisu: pildistasime rahulikult ahve ning jälgisime nende elurütmi. Otsustasin ahvidest video jäädvustada, kui äkitselt lendas kohale üks ahvibeebi. Ega ei osanud midagi mõelda ega arvatagi, rippus siis maksimaalselt mõned sekundid mu riiete küljes ning hammustas käeketti, kui kohale lendas - üllatus, üllatus - ahvibeebi ema! Lõi siis teine oma hambad mulle külge ja samal ajal lendas kohale ka teine suur pargi põlisasukas. Ju see gäng arvas, et ma nende beebi minema viin või miskit. Õnneks oli pargivalvur kohe platsis ning peksis peo laiali.
Edasi tutvusime pargi kauni loodusega ning üritasime ahvidele mitte ette jääda. Hiljem pilte ja videosid ka sellest! Mmmuah, Kärry
Meie reis lennujaamast hotelli oli erinevaid tundeid tekitav. Korralik lennuväsimus peal ning jonnituju ka. Läbides öösel Kuta ning hiljem Ubudi tänavaid oli meil tunne, et kuhu me küll sattunud oleme. Kõik tundus nii must ja jube. Hotelli saabudes oli ka kõik pimedusse mattunud. Kuulsime vaid looduse helisid, saamata aru, kus mingid elukad asuvad. Hommik aga tõi selguse! Ärkasin kell 8 ning kardinaid avades sain aru, et oleme ikkagi paradiisis. Rõdult avaneb imeline vaade Bali riisipõldudele. Päike paitas põski ning valged jalakesed said üle pika aja näha mõnda päikesekiirt. Aga oh seda palavust - kell 8 hommikul juba 28 kraadi! Ja niiskus! Ära ei saa siin unustada niiskust, mis kuskile ei kao. Rõdult põgenesin suhteliselt kiirelt tagasi tuppa. Aga mis piirkond see Ubud siis on? Ubud on Bali spirituaalsuse, kunsti ja kultuuri pealinn, mis on rajatud kärestikulise Ayungi jõe kaldale. Linnatänavad on kitsad, räpased ja täis erinevaid kaubitsejaid. Esmapilgul on võimatu mõista, kuidas see linn on jooga ja meditatsiooni keskuseks, kuhu koguneb suurel hulgal inimesi iseenda sisemist tasakaalu leidma või kunstiga tegelema. Kindlasti tabab nii selle linna kui ka kogu Bali külastajaid esmalt suur kultuurišokk. Tänavad on mustad ning siin valitseva troopilise kliima tõttu pole ka õhk just kõige meeldivam alati. Kui sellest on toibutud, on võimalik hakata ka selle linna võlusid nägema. Eemaldudes aga linnakärast on võimalik nautida täielikku paradiisi - vaikus, rahu ja imeline loodus! Õhtusteks helideks vaid kaugelt kostuvad rollerid ning lähedalasuvad tirtsud, konnad ja muud elukad. Iga autosõit Ubudist hotelli võtab vaid 15 minutit, kuid selle aja jooksul on võimalik täielikult eemalduda linnamelust ning mürisevatest rolleritest. Saatjateks vaid konditsioneer, viimseni piinatud mootor ning kaunis loodus - mägiteed ning värsked riisipõllud. Ja ka vastupidi. Vaikusest ja rahust meeletusse linnamelusse. Hetkel on vaikne hooaeg (tänu vihmaperioodi lõpule) ning turiste ei tohiks olla nii palju kui augustis ja septembris. Oma esimese täispika päeva veetsimegi Ubudiga tutvudes. Linnakaarti pole Ubudis mõtet ette võtta, sest nende tänavad pole meie jaoks piisavalt selgelt märgistatud. Hotellist anti meile isejoonistatud kaart kaasa, mis tegelikult natukenegi aitas mõista, kuhu me suuna oleme ehk võtnud. Minu jaoks oli kõige väsitavamaks osaks Ubudi juures tohutu kauplemine,
tohuvabohu liikluses ning meeletu rollerimürin. Hanna sõnul on see
tänavakaubitsejate olukord Türgis ja Egiptuses kordades hullem - nii kui
midagi isegi korra vaatad, peetakse seda justkui kohe ostu alustamiseks.
Siin võttis selle "Ei, aitäh" või lihtsalt mööda kõndimise ja eiramise
meetod väga vähe aega. Sa lihtsalt ei saa muudmoodi kui pead oma närve
säästma ning edasi liikuma. Kõik üritavad sulle müüa täpselt seda sama kraami. Meie esimene külaskäik oli Ubudi turule. Seal müüdi ikka kõike - alustades kila-kolast kuni "Aliexpressi" riidekraamini välja. Mida ma aga seal ei suutnud märgata olid puuviljad, lilleõied ning vürtsid. Ei teagi, kas selle jaoks on eraldi turg neil siin olemas. Turult oli meie eesmärk võimalikult kiiresti pääseda. Kuigi me olime mõlemad pannud esimesel päeval kohe jalga võimalikult lühikesed riided, siis siinset niiskust arvestades oli vaja soetada midagi veel õhemat, et kuidagigi see päev üle elada nii, et ei näeks välja nagu oleks äsja vihmasaju kätte jäänud. Mina ei olnud elus veel nii pealetükkivaid ja agressiivseid inimesi näinud kui seal turul. Ja kui kellegi juurest ära jalutasid, siis hakati kohe hinda alla kruttima. Kui esmapilgul keerasid pilgu kleidi poole, mis väidetavalt maksis 150.000 ruupiat (10 eurot), siis mõne sekundi pärast võis selle hind olla juba 50.000 ruupiat (3,3 eurot). Ma ise lootsin turult saada uue kaabu, aga selliste pealetükkivate müüjate juures polnud seda võimalik lihtsalt teha. Ebameeldiv närvilisus hakkas peale tulema sellise pealetükkivuse juures. Kui turu pinnalt pääsesime, seadsime oma samme tundmatus suunas. Lihtsalt kulgesime mööda linnatänavaid ning pidasime meeletut võitlust rolleritega, et üle tee korralikult saada. Nende liikluskultuur on siin lihtsalt kohutav. Lõpuks jõudsime oma kulgemisega välja Monkey Foresti ehk iidsete templitega püha metsa juurde, mille asukas on ahvid. Enne veel tegime peatuse väikeses kohvikus, kus proovisime ära värske kookose. Ettekujutus sellest oli erinev! Tegelikult oli tegemist suhteliselt maitsetu asjaga. Kuna Monkey Forestis juhtus nii mõndagi, siis selle kohta tuleb lausa eraldi postitus mille pühendan ühele kindlale ahvile! Pühad templid vaadatud, seadsime sammud kohalikku supermarketisse - Coco Market. Üllatus üllatus, sealt ostsime endale kiirnuudleid! Päeva eelarve oli endalegi ootamatult mõlemal kenasti ületatud ning kasutusele tuli võtta varuplaan. Korralik pakk kiirnuudleid maksis 20.000 ruupiat (1,3 eurot). Siis oli aga aeg juba oma sammud seada tagasi reisi alguspunkti, et autoga tagasi hotelli saada. Hotellist anti meile kindlad kellaajad, millal auto on ühe panga ees ootamas. Kui neid aga polnud, siis helistasime neile ja ütlesime, et sooviksime tagasi hotelli. See andis meile aga lisaaega, et veel ühe teise tänava peal ringi jalutada. Võtsime eesmärgiks otsida üles üks pisike tempel ning astusime peatänavalt kõrvale. Seal aga nägime taaskord üht "reisiagentuuri" ehk siis lauakest, mis oli tänava ääres ning pakkus erinevaid transpordivõimalusi ning reisipakette. Tundub, et kohalike meeste jaoks on peamiseks ametiks taksojuht. Igal sammul pakub keegi taksoteenust. Jäime korra erinevaid pakette silmitsema ning mõtlesime, et okei, need on tunduvalt odavamad kui need, mida oleme tripadvisori kaudu uurinud. Võtsime siis julguse kokku ning broneerisime järgmiseks päevaks (laupäevaks) endale ühe tuuri, mis pidi sisaldama templeid, vulkaani ja kohviistandust. Ühe inimese hind selle ringreisi eest oli 150.000 ruupiat (10 eurot). Mina vana pessimist ei osanud sellest väga midagi oodata. Ostsime ära, saime paberi, et järgmine hommik kell 8:45-9:00 korjatakse meid hotelli juurest peale ning sõit võib alata. Tagasi kohtumispaika jalutades võtsime tee äärest kohalikust Starbucksist (minu nägemus sellest) ehk Anomali Coffee kohvikust jääkohvi. Mulle üks vanilla latte ja Hannale rohelise tee latte. 42.000 ruupia ehk 2,8 euro eest oli mul juua kui palju! Maitses hästi ka! Seda kohta külastame veel. Atmosfäär oli ka mõnus. Seejärel kiire autosõit tagasi hotelli. Nuudlid kiirelt (vee keetmine võtab siin ligi 15 minutit aega) sisse ja basseini! Päikesega olid kahjuks kehvad lood. Tuli välja, et hotelli juures oli isegi sadanud mingi hetk. Tegime paar suplust keset rohelust ning suundusime väsinult tuppa. Pikk päev möödas ning kahe näljase kõhud tühjad, otsustasime sel õhul hotellis süüa. Alustuseks tellisin mina endale kohvi ning Hanna teed. Mõlema eest tuli välja käia 20.000 ruupiat. Ka papaia mahl ning laimi mahl maksid mõlemad 20.000 ruupiat. Õhtusöögiks tellisime mõlemad kala - indoneesiapäraselt valmistatud. Selle hind ühe taldriku kohta oli 70.000 ruupiat ehk 4,6 eurot. Serveeriti seda aurutatud riisiga. Algselt kõht enam tühi ei tundunudki, kuid otsustasime ikkagi ma magustoidu tellida - küpsetatud banaan šokolaadiga. Ühe portsu hind 35.000 ruupiat ehk 2,3 eurot. Arvele lisandus ka maks ning teenustasu (4,06 eurot). Kahe inimese õhtusöök kokku 350.900 ruupiat ehk 23,4 eurot. Internetiga on siin lood aga pahasti. Õhtusöögi järel mõtlesime, et kell 10 juba läheme magama, kuid nii ei läinud. Küll maadlesime selle internetiga, mis vahelduva eduga siiski endast märku andis. Blogi postituse jaoks aga pilte ja videosid üles laadida ei saanud. Õnneks oli hommik õhtust targem, vähem inimesi internetti koormamas ning õnnestuski üks videoklipp, mille kaamera ise kokku kleepis, üles laadida! Nüüdseks on selja taga ka teine täispikk päev. Selle kohta juba postitus homme (kui internet võimaldab. Käesoleva postituse üleslaadimiseks tuli vahepeal 2 tundi internetti oodata.. pilte siis kui ühendust väheke parem)! :) Mmmuah, Kärry
Internet on siin pea olematu, seega postitusi eriti teha ei saa. Teeme õhtul uue katsetuse. Seniks aga üks kaamera poolt kokku pandud ülevaade eilsest päevast:
