2. päev: Tuuritame ringi

Teine täispikk päev sai väga varajase alguse. Ööl vastu laupäeva saime esimese korraliku vihmasaju osaliseks. Keegi oleks justkui kõik kraanid korraga lahti keeranud ning kuulda oli ka kõva paugutamist. Mingi hetk tuli uni tagasi ning sai veel tunnike magatud. Kell 7 äratus, kiire hommikusöök ning jäime oma autot ootama. Pool tunnikest ootamist ja tuli kõne, Achung oli õues ootamas. Kokku oli reisiselle tol päeval viis. Meid võeti esimestena peale, seejärel sõitsime teistele järgi. Esimesena liitus meiega ameeriklanna Jennifer. Väga tore naisterahvas, kellel oli järgmine päev sünnipäev. Teisena liitus hollandlanna Aukje ning vimasena võtsime peale inglase Pete'i. Väga tore seltskond kogu päevaks!

Esimene peatus Elevandikoobas ehk Goa Gajah. Tegemist on 9. sajandil ehitatud pühamuga. 1995. aastal lisati see koht ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Pühamu alale sisenemiseks oli vaja ära katta oma jalad ning kasutada sarongi ehk rätikut. Kellel on endal pikk sall, võib ka seda kasutada. Kõikide templite juures on kohal ka kaubitsejad, kes üritavad neid rätte pakkuda, kuid tegelikult kuulub sarongi laenutus juba piletihinna sisse. Sissepääs Goa Gajahi maksis 15.000 ruupiat ehk 1 euro. Elevandikoopa sissepääs on väga uhke ja suursugune. Algul arvasime, et ka sees on mingid käigud, kuid tegelikult läks vaid väikene koridor ning seal asus elevandi kujuga altar. Mõned kiired pildid, väikene jalutuskäik ning pöördusime auto juurde tagasi.

Tänav

Järgmine peatus oli iidne Gunung Kawi templite kompleks, mille iga kuju on pühendatud kuningas Anak Wungsu
lähikondlastele. Väike jalutuskäik mööda kohalikku külatänavat viis meid templi juurde minevate treppideni. Enne seda aga märkasime kohalikku prouat midagi väga huvitavat müümas - riisikoogikesed. Otsustasime kõik ka neid proovida, üks portsjon maksis 5000 ruupiat. Kohalikud lapsed tulid võtsid ka juba sappa. Järelikult peab ikka väärt kraam olema!

Maiuspala

Maiuspala näpus, liikusime edasi treppide suunas. Taaskord sissepääs 15.000 ruupiat. Kohe esimeste astmete juurest avanes imeline vaade riisipõldudele ning palmisaludele. Hingematvalt kaunis loodus! Selle kõige jäädvustamise juures avastasin ühe kurva asja - sellise niiskuse ja ereda valguse (isegi kui on pilves ilm) juures ei ole uhke peegelkaamera ega telefon just kõige töökamad loomad. Samas oma silm on kuningas ning kogu seda ilu tuleb tulla oma silmaga üle vaatama! See on hämmastav! Liikudes treppidest aina sügavamale orgu jõudsime lõpuks ka erinevate templite juurde.

Riisipõld

Seal õnnestus meil ka näha, kuidas ühte palverituaali läbi viidi. Seal olles nägin ma esimest korda Balil ka kasse! Paljud võivad isegi arvata, kui särama mu silmad sellest läksid! Aeg möödus ka selles punktis väga kiirelt ning oligi aeg juba jälle edasi liikuda. Kõige raskem osa oli alles ees - kõik need trepid tuli taaskord ette võtta, kuid selle 35-kraadise kuumuse ja 100% õhuniiskuse juures oli see üks äärmiselt raske tegevus. Lõpuks jõudis kogu seltskond taas auto juurde ning seadsime suuna viimase templi juurde.

Kolmas peatus oli veetempel Pura Tirta Empul. Selles kompleksis asus ka kuumaveebassein ehk holy springs, kus inimesed end vette kastmas käisid. See allikavesi pidi olema puhastava jõuga. Tegemist oli väga ülerahvastatud kohaga, seega ei tulnud selle võlu ka nii hästi esile. Hanna ja Aukje otsustasid samuti selle rituaali ette võtta ning seadsid oma sammud vette. Kui kõik olid puhtaks saanud, seadsime taaskord sammud auto poole. Kuna kõhud olid selleks hetkeks juba päris tühjad, siis viis Achung meid kohalikku kohvikusse sööma.

Neljandaks peatuseks oli kohviistandus. Jalutasime läbi väikese istanduse ning saime seejärel proovida erinevaid kohvisid ning teesid. Balilt pärineb ka üks maailma kõige kallim kohvi. See on oma nime saanud ühe kaslase järgi, kes öösiti kohviube söömas käib. Ubade seedimise järel korjatakse need kokku ning puhastatakse. Ja nii valmibki üks kallis kohvisort! Meil õnnestus ka seda loomakest näha.. kahjuks küll pimedas puuris. Nautisime kohvisid ning vaadet ja taaskord oli nii palju aega möödunud, et pidime hakkama edasi liikuma.

Eelviimane peatuspunkt oli vaade Kintamani vulkaanile, mis asub Baturi järve ääres. Kuna vahepeal hakkas tohutult vihma sadama, siis oli lootus tasapisi kustumas, et midagi üldse näha õnnestub. Vaatepunkti jõudes oli vihm päris tugev, kuid miskit õnnestus ikkagi ka näha. Vähe, aga ikkagi. Selge ilmaga võib see vaade päris võimas olla!

Meie viimaseks peatuskohaks olid Tegalalangi riisiväljad. Tegemist on UNESCO nimistusse kantud kohaga. Suureks üllatuseks asus see paik kohe tänava ääres. Võite isegi arvata, mis elu ja melu sellel kitsal tänaval käis. Parkimiskoha leidmine oli seal keeruline. Lisaks kauni vaate nautimisele oli võimalik ka mööda ääri allapoole liikuda, kuid me jätsime selle osa tegemata kuna nägime, kuidas mõned juba libastusid. Samuti hoiatas Achung, et allpool on ussid. Jennifer ja Pete liikusid meist edasi ning said näha, kuidas kohalik põllumees tööd tegi ning too oli neile ka näidanud, kuidas riis seal roheliste rootsude vahel asetseb. Vaade oli ka seal lihtsalt imeline! Ei videopilt ega fotod suuda seda kõike edasi anda!

Kõik punktid läbitud, oli aeg reisisellid tagasi hotellidesse visata. Umbes kella viieks olime Manyis tagasi ja nautisime rahulikku õhtut. Käisime korra Ubudis marketis ja oligi teine täispikk päev läbi!

 Wifi ühendus on nõrk, ülejäänud pildid saate juurde googeldada kuniks me kodumaale tuleme ja ise näitame oma pilte! :)

Mmmuah,
Kärry. Hanna on ka ikka siin!