4. ja 5.päev: Saabusime paradiisi

Esmaspäeva pärastlõunaks jõudsime kaunile Gili Trawanganile. Gili T on kolme saare kooslusest suurim ning kõige suurema külastatavusega. Googeldamise tulemusena selgus, et veel paarkümmend aastat tagasi ei toimunud nendel saartel suurt midagi, kuid ühel hetkel taipasid seiklusjanulised reisisellid Gili saarte võlu ning lõid siia nö pidude paradiisi. Gili T on tõesti ausside seas populaarne peopaik. Seda saime isegi näha. Meeletus koguses kohvikuid, baare ja restosid. Pole veel kuskil näinud sellises koguses õllekaste nagu siin saarel igas putkas on! 

Nendel saartel puuduvad mootorsõidukid ning ainus võimalus liikumiseks on kas päkatakso, jalgratas või hobutakso ehk cidomo. Kuna meil oli suured reisikotid, siis istusime sadamast takso peale. Sõit maksis 100.000 ruupiat ehk ligi 7 euri, hotellini oli 3,6km. Hotell oli väga kaunis! Isegi basseini ääres on väga rahulik. Kui olime end sisse seadnud, siis võtsime päkataksoga suuna uuesti linna poole, et Pete'iga õhtusöögiks kokku saada. Aukje pidi meiega ühinema, kuid tal oli wifi ühendus kehvapoolne olnud ning ei saanud meiega ühendust õigel hetkel. Õhtustasime siis ühes rannaäärses restoranis ning suundusime seejärel ilmselt saare kõige populaarsemasse öölokaali nimega Sama-Sama. Kuulasime muusikat ning jälgisime inimesi. Mingi hetk läks asi diskoks üle. DJ'l oli meie suureks üllatuseks Macbook. Uhke värk! Kui diskens üle viskas, seadsime oma sammud taas teisele poole saart, kus asus meie hotell. Uskumatult kiiresti oli võimalik peomelust jõuda vaikusesse, kus kostumas vaid merekohin ja linnulaul. Ja hobukaarikute kellad. 

Järgmine hommik vedelesime korral basseini ääres ning rentisime seejärel jalgrattad. Terve päeva lihtsalt tiirutasimegi mööda saart. Arvasime, et saarele saab kergelt ringi peale teha, kuid ühel hetkel jõudsime ummikusse - tee sai lihtsalt otsa! Too hetk me veel ei teadnud, et saare põhjaosas on üks lõik, mis tuleb mööda liivaranda läbida ning jalgrattaid seal lohistada. Sellest saime aimu alles siis, kui jõudsime oma ratastega teisele poole seda randa. Seal oli suur silt väljas. 

Päev möödus kiiresti ja toredalt. Oleme paradiisis, kust lahkuda ei tahaks. Ilm on palav. Vahepeal sajab ka korralikult vihma, kuid see mõjub jahutavalt. Jala on veidike liiga talumatu ilm, kuid rattaga rännates on saatjaks mõnusad tuuleiilid. Hiljem hakkasime mõtlema, et küll me oleme ikka tublid. Korralikud kilomeetrid maha kõnnitud suure palavusega ja rattatrenn ka veel otsa! Võime endale neid nuudleid sisse ajada küll.

Hetkel on kätte jõudnud Gilide viimane päev. Eile käisime Gili Menot avastamas. Internetiga on endiselt lood nigelad. Teeme pikema ja sisukama posituse juba Kutast. Alustame nüüd retke Bali poole.

Mõned pildid ka! 


Mmmuah,
Kärry ja Hanna