10. päev: Aeg pruuniks saada!

Pühapäev on puhkepäev!

Pärast Gilidelt tagasitulemist uuris Achung (meie Ubudi piirkonna reisijuht), kas saime ilusti hotelli ja kas kõik hästi jne. Hanna uuris talt, kas ta teab kedagi, kes teeks hea hinnaga päevareisi põhja poole. Meil olid kindlad kohad, mida külastada tahtsime. Tal endal aega polnud, aga uuris asja ning leidis meile autojuhi. Planeerisime järgneva reisi esmaspäevaks. 

Seega saime pühapäeva lihtsalt olla!!

Nautisime hommikul pikka uinakut ning pärast hommikusöögi suundusime basseini äärde. Oli aeg pruuniks saada! Kuna telefon näitas 39 kraadi ning päikese käes oli temperatuur kõvasti kõrgem, siis veest väljas väga pikalt ei kannatanudki olla. Pidevalt tuli ette võtta marsruut lamamistool-bassein-ujumismadrats-bassein-lamamistool. Kui päikesevõtt oli mõneks ajaks ära tüüdanud, siis suundusime Beachwalki kaubanduskeskuse poole. Oh, kuidas aeg ikka lendab kui kõik poed läbi käia! Üllataval kombel olid väga paljud asjad täpselt samade hindadega, mis meil kodumaalgi. Ühel hetkel andsid kõhud märku, et oleks aeg jälle süüa. 

Hiljem jalutasime niisama ringi, nautisime õhtut ja külastasime taas oma sõbrannasid. Hilised õhtutunnid käes, massaažid tehtud ja oligi aeg jälle magama minna! 

Ees oli ootamas järgmine pikk päev. 


Mmmuah
Kärry

9. päev: Ootamatu retk Bali lõuna osas

Kõhud täis söödud, suundusime esialgu niisama tänavatele uitama. Päeva eesmärgiks oli broneerida päevareis kas saare lõuna või põhja piirkondadesse. Kuna üldjuhul algavad kõik päevareisid hommikul, siis ei osanud me arvata, et ühe reisi juba samal päeval ette võtame. Ühest putkast saime päris hea pakkumise ning pidime mõtlema päeva jooksul, kas võtame selle ette. Paar sammu edasi aga oli järgmine putka ning kui otsustasime ka sealt reise ja hindasid uurida, astus ligi ka üks autojuht. Tööd tal tolleks päevaks polnud ning peale kiireid läbirääkimisi oli nõus meile samal päeva saare lõunaosa tuuri tegema. Kuna me ei olnud kursis, mis on super hind päevasõitude osas, siis olime nõus lööma käed 550.000 ruupia osas. Esmalt sõitsime hotellist läbi, et me saaksime vajalikud asjad kaasa pakkida. 

Esimene peatus oli Nusa Dua rannas, kus oleks saanud erinevaid vahvaid tegevusi harrastada - vee sees, liiva peal, taeva all. Sujuvalt viidi meid ettevõtte juurde, kellega on omad diilid neil sõlmitud. Koheselt hakkas pihta jutt, et meile teevad allahindlust ja hind on hea jms. Hinnakiri oli tegelikult päris krõbe. Snorgeldamise hind oli kordades kallim kui Gilidel. Kuna Hanna oli mitmeid neid tegevusi ka varem teinud, siis oli tal hea ülevaade, mis oleks hea hinnaga ja mis mitte. Otsustasime oma raha ja aega natuke teiste asjade jaoks kulutada ning jätsime sellised tegevused mõneks teiseks reisiks. 

 

Järgmine peatus oli Padang Padang Beach Uluwatu piirkonnas. Randa pääsemiseks tuli maksta sümboolne summa, jäi vist 5000 ruupia kanti kui õigesti mäletada. Ranna juurde läks tee mööda treppe, millest osad olid väga kitsad ning kahe kalju vahele rajatud. Rand ise oli küllaltki pisike ja rahvast täis, kuid sellegipoolest imeline. Terve rannaala oli täis päikesevarje, mida sai selle kuuma ilmaga 100.000 ruupia eest laenutada. Kuna me olime seal vaid tunnikeseks, siis otsustasime hoopis kaljuseina ääres päikest vältida. Käisime ujumas ning sõime sealsamas ka lõunat. Kiitus vanemale kokatädile, kes selles palavas üksinda meeletus koguses burgereid, kuumi võileibu ja muid maitsvaid asju valmistas. 

Edasi viis tee meid järgmisesse randa, mille nime ei mäleta. Kuna taaskord tuli ette võtta suures palavuses mitmed trepiastmed, siis me täitsa veepiirini ei hakanud minema. Nautisime kõrgelt imelist vaadet ning pildistasime mõnda aega surfareid. Lained olid mõnusad! 

Kaunid surfirannad nähtud, oli aeg suunduda Uluwatu templi juurde. Kompleks oli uskumatult suur ja taaskord saime kohtuda oma lemmik tegelaste ehk ahvidega. Templid on teatavasti väga populaarsed turistide seas ning me olime sattunud kohta, kus ka meie olime populaarsed! Ikka paneb imestama, miks nendele kohalikele nii väga meeldib valgete inimestega pilti teha. Seekord sattus Hanna aga terve ühe grupi huviobriiti. Kõigil oli vaja teha esmalt üks pilt ja siis pärast ikka teine pilt veel. Just in case kui esimene korralikult välja ei tulnud. Lõpuks suutsime nende piiramisrõngast pääseda ning rahulikult templi alaga edasi tutvuda. 

Õhtu viimaseks peatuseks oli kalarestoran Jimbaranis, kus saime ka päikeseloojangut nautida. Taaskord oli tegemist söögikohaga, millega autojuhil omad kokkulepped. Söök midagi erilist ei olnud, kuid vaade oli ilus. Meri on ikka väga rahustav ja õnneks oli selge taevaga õhtu! Seal istudes saime ka aru, kui lähedal ma tegelikult lennujaamale oleme ning nägime lennukeid maandumas. 

Söögid söödud, tuli ette võtta sõit hotelli suunas, mis too hetk tundus nii pikk! Kutas tagasi olles ajasime oma väsinud jalakesed ikka veel jalutuskäigule ning otsustasime peatuda ühes "Spaas", mis kohe meie hotelli lähedal oli. Niiöelda spaad on neil väga pikalt avatud - hommikul kella 9st õhtul 12ni. Me läksime sinna ilmselt mingi 9-10 paiku.. lasime teha kiire massaaži, mis läks maksma 50.000 ruupiat ehk natukene üle 3 euro!! Juba too õhtu sai otsustatud, et sinna me läheme veel tagasi ja proovime teised massaažid ka ära. 

Uni tuli magus ja järgmine hommik ei tahtnud üldse ärgata! 

Mmmuah

Kärry

8. päev: Paradiisist linnamelusse

Reede hommikul oli taas aeg kodinad kokku pakkida ning reisi viimast peatükki alustada. Pärast check-out'i saime mõned hetked veel hotelli basseini ääres päikest nautida. Tunnike möödas, seljakotid vankri peal ja pidimegi reisi kõige mõnusama piirkonnaga mõneks ajaks hüvasti jätma. Kuid me läheme sinna tagasi! Kohe kindlasti! Olgugi, et tegemist on väga väikese saarega, võiks seal ilma igasuguse kahtluseta kasvõi terve kuu veeta nii, et ei hakkaks igav. Pikema perioodi jooksul jõuaks ilmselt kõik planeeritud tegevused ka ette võtta, sest jooga jäigi seekord meie plaanidest välja. Ja järgmine kord suudaks ehk end snorgeldama ajada. Sel korral sai veehirm veel minust võitu. 

Paadi peal õnnestus meil end jälle katusele sättida ning imelist vaadet nautida - musta liivaga rand, riisiväljad kõrgel mägedes, imeline vaade Bali mägedele.. oeh. Oli mõnus! Kauni vaate saatjaks oli seekord räige tümakas! Disko käis. Mingi hetk õnnestub ka ehk reisivideost seda tümakat kuulata. 

Olles taaskord Padangbais tagasi polnud probleemi oma autojuht üles leida. Ei teagi, kas nende tohuvabohu süsteem hakkas meilegi selgemaks saama või oli tõesti seekord seal olukord parem. Buss rahvast täis ja üllatuslikult olime kõik samasse hotelli suundumas! Autojuhil vedas, ainult üks peatus. Mõne hetke pärast tuletasid meile end ka kõik need rollerid meelde. 

Kutasse jõudes nägin ka mina esmakordselt seda, mismoodi hotelli alale ühtegi autot enne ei lasta kui kõik on metallidetektoriga üle kontrollitud. Hotell oli imeline! Justkui vaikne oaas keset suurlinna. Linnakära ei kostunud hotelli territooriumile üldse. Pärast check-in'i tegime kiired korrastused ning liikusime söögikohta otsima. Mõlemad olid näljast nõrkemas! Hotellist välja astudes ei osanud me üldse aimatagi, kui ranna lähedale me olime endale hotelli võtnud. Mõnedkümned sammud vasakule, seejärel väike pööre paremale, jälle paar sammu vasakule ja olimegi juba ranna piirkonnas. Koheselt oli aru saada, et tegemist on turistidele mõeldud tänavatega. Kõik rannariiete poed üksteise järel, mis vaheldusid aeg-ajalt Ameerikast tuntud söögikohtadega - KFC, McDonalds, PizzaHut ja muidugi meie suur lemmik - Starbucks! Tegime kiire lõuna KFC's ja jalutasime niisama mööda tänavaid. 

Ootamatult kiirelt jõudis ka Kuta ning ühtlasi meie viimase peatuspaiga esimene päev õhtusse! Pruuniks polnud veel saanud ning ees terendas olukord, et on vaja minna dpäikesesse kohe kui oleme uuesti kodumaa pinnal! 

Mmmuah
Kärry

4. ja 5.päev: Saabusime paradiisi

Esmaspäeva pärastlõunaks jõudsime kaunile Gili Trawanganile. Gili T on kolme saare kooslusest suurim ning kõige suurema külastatavusega. Googeldamise tulemusena selgus, et veel paarkümmend aastat tagasi ei toimunud nendel saartel suurt midagi, kuid ühel hetkel taipasid seiklusjanulised reisisellid Gili saarte võlu ning lõid siia nö pidude paradiisi. Gili T on tõesti ausside seas populaarne peopaik. Seda saime isegi näha. Meeletus koguses kohvikuid, baare ja restosid. Pole veel kuskil näinud sellises koguses õllekaste nagu siin saarel igas putkas on! 

Nendel saartel puuduvad mootorsõidukid ning ainus võimalus liikumiseks on kas päkatakso, jalgratas või hobutakso ehk cidomo. Kuna meil oli suured reisikotid, siis istusime sadamast takso peale. Sõit maksis 100.000 ruupiat ehk ligi 7 euri, hotellini oli 3,6km. Hotell oli väga kaunis! Isegi basseini ääres on väga rahulik. Kui olime end sisse seadnud, siis võtsime päkataksoga suuna uuesti linna poole, et Pete'iga õhtusöögiks kokku saada. Aukje pidi meiega ühinema, kuid tal oli wifi ühendus kehvapoolne olnud ning ei saanud meiega ühendust õigel hetkel. Õhtustasime siis ühes rannaäärses restoranis ning suundusime seejärel ilmselt saare kõige populaarsemasse öölokaali nimega Sama-Sama. Kuulasime muusikat ning jälgisime inimesi. Mingi hetk läks asi diskoks üle. DJ'l oli meie suureks üllatuseks Macbook. Uhke värk! Kui diskens üle viskas, seadsime oma sammud taas teisele poole saart, kus asus meie hotell. Uskumatult kiiresti oli võimalik peomelust jõuda vaikusesse, kus kostumas vaid merekohin ja linnulaul. Ja hobukaarikute kellad. 

Järgmine hommik vedelesime korral basseini ääres ning rentisime seejärel jalgrattad. Terve päeva lihtsalt tiirutasimegi mööda saart. Arvasime, et saarele saab kergelt ringi peale teha, kuid ühel hetkel jõudsime ummikusse - tee sai lihtsalt otsa! Too hetk me veel ei teadnud, et saare põhjaosas on üks lõik, mis tuleb mööda liivaranda läbida ning jalgrattaid seal lohistada. Sellest saime aimu alles siis, kui jõudsime oma ratastega teisele poole seda randa. Seal oli suur silt väljas. 

Päev möödus kiiresti ja toredalt. Oleme paradiisis, kust lahkuda ei tahaks. Ilm on palav. Vahepeal sajab ka korralikult vihma, kuid see mõjub jahutavalt. Jala on veidike liiga talumatu ilm, kuid rattaga rännates on saatjaks mõnusad tuuleiilid. Hiljem hakkasime mõtlema, et küll me oleme ikka tublid. Korralikud kilomeetrid maha kõnnitud suure palavusega ja rattatrenn ka veel otsa! Võime endale neid nuudleid sisse ajada küll.

Hetkel on kätte jõudnud Gilide viimane päev. Eile käisime Gili Menot avastamas. Internetiga on endiselt lood nigelad. Teeme pikema ja sisukama posituse juba Kutast. Alustame nüüd retke Bali poole.

Mõned pildid ka! 


Mmmuah,
Kärry ja Hanna

4. päev: Sõit uuele saarele

Hommikul pakkisime oma kodinad kokku ja ootasime oma bussi. Algas teekond Padangbai sadama poole. Sõit kestis üle tunni aja ning läks läbi erinevate toredate paikade. Nägime korralikult nii-öelda behind the scenes olukorda sellest saarest. Kiirteel ületasime ristmikku punase tulega. Ju siis on lubatud! Sadamasse jõudes valitses täielik tohuvabohu, aga neil endal on süsteem väga paigas.

Kunagi mingi hetk saime paadi peale. Lisaks meile oli seal veel umbes 100 inimest, kui isegi mitte rohkem. Me istusime katusel. Oli tore! Pildid-videod hiljem.

Jõudsime Gili Trawanganile. Me oleme paradiisis! Naudime!! Koju tulla ei taha!

Pilte googeldage taaskord kuniks me jõuma tagasi sinna, kus elekter on püsiv ja wifi ühendus ei laineta.

Mmmuah,
Kärry ja Hanna

3. päev: Me ei tee täna mitte midagi!

Pühapäev on puhkepäev. See oli päev niisama vedelemiseks, päikese püüdmiseks ja viimaseks õhtuks Ubudis. Oli tore! Pakime asjad ja liigume edasi. Manyist on kahju lahkuda.

Mmmuah,
Kärry ja Hanna

2. päev: Tuuritame ringi

Teine täispikk päev sai väga varajase alguse. Ööl vastu laupäeva saime esimese korraliku vihmasaju osaliseks. Keegi oleks justkui kõik kraanid korraga lahti keeranud ning kuulda oli ka kõva paugutamist. Mingi hetk tuli uni tagasi ning sai veel tunnike magatud. Kell 7 äratus, kiire hommikusöök ning jäime oma autot ootama. Pool tunnikest ootamist ja tuli kõne, Achung oli õues ootamas. Kokku oli reisiselle tol päeval viis. Meid võeti esimestena peale, seejärel sõitsime teistele järgi. Esimesena liitus meiega ameeriklanna Jennifer. Väga tore naisterahvas, kellel oli järgmine päev sünnipäev. Teisena liitus hollandlanna Aukje ning vimasena võtsime peale inglase Pete'i. Väga tore seltskond kogu päevaks!

Esimene peatus Elevandikoobas ehk Goa Gajah. Tegemist on 9. sajandil ehitatud pühamuga. 1995. aastal lisati see koht ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Pühamu alale sisenemiseks oli vaja ära katta oma jalad ning kasutada sarongi ehk rätikut. Kellel on endal pikk sall, võib ka seda kasutada. Kõikide templite juures on kohal ka kaubitsejad, kes üritavad neid rätte pakkuda, kuid tegelikult kuulub sarongi laenutus juba piletihinna sisse. Sissepääs Goa Gajahi maksis 15.000 ruupiat ehk 1 euro. Elevandikoopa sissepääs on väga uhke ja suursugune. Algul arvasime, et ka sees on mingid käigud, kuid tegelikult läks vaid väikene koridor ning seal asus elevandi kujuga altar. Mõned kiired pildid, väikene jalutuskäik ning pöördusime auto juurde tagasi.

Tänav

Järgmine peatus oli iidne Gunung Kawi templite kompleks, mille iga kuju on pühendatud kuningas Anak Wungsu
lähikondlastele. Väike jalutuskäik mööda kohalikku külatänavat viis meid templi juurde minevate treppideni. Enne seda aga märkasime kohalikku prouat midagi väga huvitavat müümas - riisikoogikesed. Otsustasime kõik ka neid proovida, üks portsjon maksis 5000 ruupiat. Kohalikud lapsed tulid võtsid ka juba sappa. Järelikult peab ikka väärt kraam olema!

Maiuspala

Maiuspala näpus, liikusime edasi treppide suunas. Taaskord sissepääs 15.000 ruupiat. Kohe esimeste astmete juurest avanes imeline vaade riisipõldudele ning palmisaludele. Hingematvalt kaunis loodus! Selle kõige jäädvustamise juures avastasin ühe kurva asja - sellise niiskuse ja ereda valguse (isegi kui on pilves ilm) juures ei ole uhke peegelkaamera ega telefon just kõige töökamad loomad. Samas oma silm on kuningas ning kogu seda ilu tuleb tulla oma silmaga üle vaatama! See on hämmastav! Liikudes treppidest aina sügavamale orgu jõudsime lõpuks ka erinevate templite juurde.

Riisipõld

Seal õnnestus meil ka näha, kuidas ühte palverituaali läbi viidi. Seal olles nägin ma esimest korda Balil ka kasse! Paljud võivad isegi arvata, kui särama mu silmad sellest läksid! Aeg möödus ka selles punktis väga kiirelt ning oligi aeg juba jälle edasi liikuda. Kõige raskem osa oli alles ees - kõik need trepid tuli taaskord ette võtta, kuid selle 35-kraadise kuumuse ja 100% õhuniiskuse juures oli see üks äärmiselt raske tegevus. Lõpuks jõudis kogu seltskond taas auto juurde ning seadsime suuna viimase templi juurde.

Kolmas peatus oli veetempel Pura Tirta Empul. Selles kompleksis asus ka kuumaveebassein ehk holy springs, kus inimesed end vette kastmas käisid. See allikavesi pidi olema puhastava jõuga. Tegemist oli väga ülerahvastatud kohaga, seega ei tulnud selle võlu ka nii hästi esile. Hanna ja Aukje otsustasid samuti selle rituaali ette võtta ning seadsid oma sammud vette. Kui kõik olid puhtaks saanud, seadsime taaskord sammud auto poole. Kuna kõhud olid selleks hetkeks juba päris tühjad, siis viis Achung meid kohalikku kohvikusse sööma.

Neljandaks peatuseks oli kohviistandus. Jalutasime läbi väikese istanduse ning saime seejärel proovida erinevaid kohvisid ning teesid. Balilt pärineb ka üks maailma kõige kallim kohvi. See on oma nime saanud ühe kaslase järgi, kes öösiti kohviube söömas käib. Ubade seedimise järel korjatakse need kokku ning puhastatakse. Ja nii valmibki üks kallis kohvisort! Meil õnnestus ka seda loomakest näha.. kahjuks küll pimedas puuris. Nautisime kohvisid ning vaadet ja taaskord oli nii palju aega möödunud, et pidime hakkama edasi liikuma.

Eelviimane peatuspunkt oli vaade Kintamani vulkaanile, mis asub Baturi järve ääres. Kuna vahepeal hakkas tohutult vihma sadama, siis oli lootus tasapisi kustumas, et midagi üldse näha õnnestub. Vaatepunkti jõudes oli vihm päris tugev, kuid miskit õnnestus ikkagi ka näha. Vähe, aga ikkagi. Selge ilmaga võib see vaade päris võimas olla!

Meie viimaseks peatuskohaks olid Tegalalangi riisiväljad. Tegemist on UNESCO nimistusse kantud kohaga. Suureks üllatuseks asus see paik kohe tänava ääres. Võite isegi arvata, mis elu ja melu sellel kitsal tänaval käis. Parkimiskoha leidmine oli seal keeruline. Lisaks kauni vaate nautimisele oli võimalik ka mööda ääri allapoole liikuda, kuid me jätsime selle osa tegemata kuna nägime, kuidas mõned juba libastusid. Samuti hoiatas Achung, et allpool on ussid. Jennifer ja Pete liikusid meist edasi ning said näha, kuidas kohalik põllumees tööd tegi ning too oli neile ka näidanud, kuidas riis seal roheliste rootsude vahel asetseb. Vaade oli ka seal lihtsalt imeline! Ei videopilt ega fotod suuda seda kõike edasi anda!

Kõik punktid läbitud, oli aeg reisisellid tagasi hotellidesse visata. Umbes kella viieks olime Manyis tagasi ja nautisime rahulikku õhtut. Käisime korra Ubudis marketis ja oligi teine täispikk päev läbi!

 Wifi ühendus on nõrk, ülejäänud pildid saate juurde googeldada kuniks me kodumaale tuleme ja ise näitame oma pilte! :)

Mmmuah,
Kärry. Hanna on ka ikka siin!

1. päev: Monkey Forest

 Esimese päeva jalutuskäik viis meid ahvimetsani välja. Ametlik nimi on sellel Sacred Monkey Forest Sanctuary, mille alal asub ka Hindu templite kompleks. Kogu pühamu ala peaks olema umbes 10 hektari suurune, kuid turistidele jalutamiseks ning teedega kaetud ala on küllaltki väikene. Enamus pargist on väga mägine ning kaetud enam kui 100 erineva puuliigiga. Väidetavalt on pargis kokku üle 600 ahvi ning kui algselt arvata, et kõik liiguvad kus tahavad, siis päris nii see pole. Igal "hõimul" on oma piirkond, kus nad on. Täiskasvanud ahvid on üldjoontes rahulikud ning ei tülita inimesi, kes neist rahulikult mööduvad. Kui aga silmapiirile ilmub midagi söögiga seonduvat, on parem olla ettevaatlik. Nad võivad sind üllatada igal momendil ning nii kiirelt selga hüpata, et ei saa arugi, mis toimub. Ettevaatlik tasub olla ka väikeste ahvidega, sest nende osas on emaahvid väga kaitsvad ning võivad inimesi rünnata. Veepudeleid ei tasu samuti liiga kergelt käes või koti küljes hoida. Neid nad armastavad ka!

Rahulikus tempos, aeg-ajalt ahve vaadates ning pilte-videosid tehes, kulus meil seal pargis kokku umbes tund aega. Sissepääs maksis 15.000 ruupiat ehk meie raha siis 1 euro. Juba väravast sisenedes jooksid erineva suurusega pärdikud vastu. Sealsed ahvid on väga aktiivsed ning uudishimulikud. Kõik läikivad kulinad on soovitatav kotti ära peita, sest nende käest enam oma kraami tagasi ei saa. Esimesed kümmekond minutit pargis möödusid väga rahulikult. Siis aga läks madinaks. Selle kohta ka üks amatöörvideo. Mõnusat naermist pühapäeva õhtusse:

Video sisu: pildistasime rahulikult ahve ning jälgisime nende elurütmi. Otsustasin ahvidest video jäädvustada, kui äkitselt lendas kohale üks ahvibeebi. Ega ei osanud midagi mõelda ega arvatagi, rippus siis maksimaalselt mõned sekundid mu riiete küljes ning hammustas käeketti, kui kohale lendas - üllatus, üllatus - ahvibeebi ema! Lõi siis teine oma hambad mulle külge ja samal ajal lendas kohale ka teine suur pargi põlisasukas. Ju see gäng arvas, et ma nende beebi minema viin või miskit. Õnneks oli pargivalvur kohe platsis ning peksis peo laiali. 

Edasi tutvusime pargi kauni loodusega ning üritasime ahvidele mitte ette jääda. Hiljem pilte ja videosid ka sellest! 

Mmmuah,
Kärry

Tere tulemast Ubudi

Vaade rõdult!

Meie reis lennujaamast hotelli oli erinevaid tundeid tekitav. Korralik lennuväsimus peal ning jonnituju ka. Läbides öösel Kuta ning hiljem Ubudi tänavaid oli meil tunne, et kuhu me küll sattunud oleme. Kõik tundus nii must ja jube. Hotelli saabudes oli ka kõik pimedusse mattunud. Kuulsime vaid looduse helisid, saamata aru, kus mingid elukad asuvad. Hommik aga tõi selguse! Ärkasin kell 8 ning kardinaid avades sain aru, et oleme ikkagi paradiisis. Rõdult avaneb imeline vaade Bali riisipõldudele. Päike paitas põski ning valged jalakesed said üle pika aja näha mõnda päikesekiirt. Aga oh seda palavust - kell 8 hommikul juba 28 kraadi! Ja niiskus! Ära ei saa siin unustada niiskust, mis kuskile ei kao. Rõdult põgenesin suhteliselt kiirelt tagasi tuppa.

Aga mis piirkond see Ubud siis on? Ubud on Bali spirituaalsuse, kunsti ja kultuuri pealinn, mis on rajatud kärestikulise Ayungi jõe kaldale. Linnatänavad on kitsad, räpased ja täis erinevaid kaubitsejaid. Esmapilgul on võimatu mõista, kuidas see linn on jooga ja meditatsiooni keskuseks, kuhu koguneb suurel hulgal inimesi iseenda sisemist tasakaalu leidma või kunstiga tegelema. Kindlasti tabab nii selle linna kui ka kogu Bali külastajaid esmalt suur kultuurišokk. Tänavad on mustad ning siin valitseva troopilise kliima tõttu pole ka õhk just kõige meeldivam alati. Kui sellest on toibutud, on võimalik hakata ka selle linna võlusid nägema. Eemaldudes aga linnakärast on võimalik nautida täielikku paradiisi - vaikus, rahu ja imeline loodus! Õhtusteks helideks vaid kaugelt kostuvad rollerid ning lähedalasuvad tirtsud, konnad ja muud elukad.


Iga autosõit Ubudist hotelli võtab vaid 15 minutit, kuid selle aja jooksul on võimalik täielikult eemalduda linnamelust ning mürisevatest rolleritest. Saatjateks vaid konditsioneer, viimseni piinatud mootor ning kaunis loodus - mägiteed ning värsked riisipõllud. Ja ka vastupidi. Vaikusest ja rahust meeletusse linnamelusse. Hetkel on vaikne hooaeg (tänu vihmaperioodi lõpule) ning turiste ei tohiks olla nii palju kui augustis ja septembris.

Oma esimese täispika päeva veetsimegi Ubudiga tutvudes. Linnakaarti pole Ubudis mõtet ette võtta, sest nende tänavad pole meie jaoks piisavalt selgelt märgistatud. Hotellist anti meile isejoonistatud kaart kaasa, mis tegelikult natukenegi aitas mõista, kuhu me suuna oleme ehk võtnud. Minu jaoks oli kõige väsitavamaks osaks Ubudi juures tohutu kauplemine, tohuvabohu liikluses ning meeletu rollerimürin. Hanna sõnul on see tänavakaubitsejate olukord Türgis ja Egiptuses kordades hullem - nii kui midagi isegi korra vaatad, peetakse seda justkui kohe ostu alustamiseks. Siin võttis selle "Ei, aitäh" või lihtsalt mööda kõndimise ja eiramise meetod väga vähe aega. Sa lihtsalt ei saa muudmoodi kui pead oma närve säästma ning edasi liikuma. Kõik üritavad sulle müüa täpselt seda sama kraami.

Meie esimene külaskäik oli Ubudi turule. Seal müüdi ikka kõike - alustades kila-kolast kuni "Aliexpressi" riidekraamini välja. Mida ma aga seal ei suutnud märgata olid puuviljad, lilleõied ning vürtsid. Ei teagi, kas selle jaoks on eraldi turg neil siin olemas. Turult oli meie eesmärk võimalikult kiiresti pääseda. Kuigi me olime mõlemad pannud esimesel päeval kohe jalga võimalikult lühikesed riided, siis siinset niiskust arvestades oli vaja soetada midagi veel õhemat, et kuidagigi see päev üle elada nii, et ei näeks välja nagu oleks äsja vihmasaju kätte jäänud. Mina ei olnud elus veel nii pealetükkivaid ja agressiivseid inimesi näinud kui seal turul. Ja kui kellegi juurest ära jalutasid, siis hakati kohe hinda alla kruttima. Kui esmapilgul keerasid pilgu kleidi poole, mis väidetavalt maksis 150.000 ruupiat (10 eurot), siis mõne sekundi pärast võis selle hind olla juba 50.000 ruupiat (3,3 eurot). Ma ise lootsin turult saada uue kaabu, aga selliste pealetükkivate müüjate juures polnud seda võimalik lihtsalt teha. Ebameeldiv närvilisus hakkas peale tulema sellise pealetükkivuse juures.

Kui turu pinnalt pääsesime, seadsime oma samme tundmatus suunas. Lihtsalt kulgesime mööda linnatänavaid ning pidasime meeletut võitlust rolleritega, et üle tee korralikult saada. Nende liikluskultuur on siin lihtsalt kohutav. Lõpuks jõudsime oma kulgemisega välja Monkey Foresti ehk iidsete templitega püha metsa juurde, mille asukas on ahvid. Enne veel tegime peatuse väikeses kohvikus, kus proovisime ära värske kookose. Ettekujutus sellest oli erinev! Tegelikult oli tegemist suhteliselt maitsetu asjaga.

Kuna Monkey Forestis juhtus nii mõndagi, siis selle kohta tuleb lausa eraldi postitus mille pühendan ühele kindlale ahvile!

Pühad templid vaadatud, seadsime sammud kohalikku supermarketisse - Coco Market. Üllatus üllatus, sealt ostsime endale kiirnuudleid! Päeva eelarve oli endalegi ootamatult mõlemal kenasti ületatud ning kasutusele tuli võtta varuplaan. Korralik pakk kiirnuudleid maksis 20.000 ruupiat (1,3 eurot). Siis oli aga aeg juba oma sammud seada tagasi reisi alguspunkti, et autoga tagasi hotelli saada. Hotellist anti meile kindlad kellaajad, millal auto on ühe panga ees ootamas. Kui neid aga polnud, siis helistasime neile ja ütlesime, et sooviksime tagasi hotelli. See andis meile aga lisaaega, et veel ühe teise tänava peal ringi jalutada. Võtsime eesmärgiks otsida üles üks pisike tempel ning astusime peatänavalt kõrvale. Seal aga nägime taaskord üht "reisiagentuuri" ehk siis lauakest, mis oli tänava ääres ning pakkus erinevaid transpordivõimalusi ning reisipakette. Tundub, et kohalike meeste jaoks on peamiseks ametiks taksojuht. Igal sammul pakub keegi taksoteenust. Jäime korra erinevaid pakette silmitsema ning mõtlesime, et okei, need on tunduvalt odavamad kui need, mida oleme tripadvisori kaudu uurinud. Võtsime siis julguse kokku ning broneerisime järgmiseks päevaks (laupäevaks) endale ühe tuuri, mis pidi sisaldama templeid, vulkaani ja kohviistandust. Ühe inimese hind selle ringreisi eest oli 150.000 ruupiat (10 eurot). Mina vana pessimist ei osanud sellest väga midagi oodata. Ostsime ära, saime paberi, et järgmine hommik kell 8:45-9:00 korjatakse meid hotelli juurest peale ning sõit võib alata.

Tagasi kohtumispaika jalutades võtsime tee äärest kohalikust Starbucksist (minu nägemus sellest) ehk Anomali Coffee kohvikust jääkohvi. Mulle üks vanilla latte ja Hannale rohelise tee latte. 42.000 ruupia ehk 2,8 euro eest oli mul juua kui palju! Maitses hästi ka! Seda kohta külastame veel. Atmosfäär oli ka mõnus. Seejärel kiire autosõit tagasi hotelli. Nuudlid kiirelt (vee keetmine võtab siin ligi 15 minutit aega) sisse ja basseini! Päikesega olid kahjuks kehvad lood. Tuli välja, et hotelli juures oli isegi sadanud mingi hetk. Tegime paar suplust keset rohelust ning suundusime väsinult tuppa. Pikk päev möödas ning kahe näljase kõhud tühjad, otsustasime sel õhul hotellis süüa. Alustuseks tellisin mina endale kohvi ning Hanna teed. Mõlema eest tuli välja käia 20.000 ruupiat. Ka papaia mahl ning laimi mahl maksid mõlemad 20.000 ruupiat. Õhtusöögiks tellisime mõlemad kala - indoneesiapäraselt valmistatud. Selle hind ühe taldriku kohta oli 70.000 ruupiat ehk 4,6 eurot. Serveeriti seda aurutatud riisiga. Algselt kõht enam tühi ei tundunudki, kuid otsustasime ikkagi ma magustoidu tellida - küpsetatud banaan šokolaadiga. Ühe portsu hind 35.000 ruupiat ehk 2,3 eurot. Arvele lisandus ka maks ning teenustasu (4,06 eurot). Kahe inimese õhtusöök kokku 350.900 ruupiat ehk 23,4 eurot.

Internetiga on siin lood aga pahasti. Õhtusöögi järel mõtlesime, et kell 10 juba läheme magama, kuid nii ei läinud. Küll maadlesime selle internetiga, mis vahelduva eduga siiski endast märku andis. Blogi postituse jaoks aga pilte ja videosid üles laadida ei saanud. Õnneks oli hommik õhtust targem, vähem inimesi internetti koormamas ning õnnestuski üks videoklipp, mille kaamera ise kokku kleepis, üles laadida!

Nüüdseks on selja taga ka teine täispikk päev. Selle kohta juba postitus homme (kui internet võimaldab. Käesoleva postituse üleslaadimiseks tuli vahepeal 2 tundi internetti oodata.. pilte siis kui ühendust väheke parem)! :)

Mmmuah,
Kärry

Video: Lühiülevaade 1. päevast

Internet on siin pea olematu, seega postitusi eriti teha ei saa. Teeme õhtul uue katsetuse. Seniks aga üks kaamera poolt kokku pandud ülevaade eilsest päevast:

Mmmuah
Kärry

Starbucks ja esimesed videokatsetused

Esimene kohustuslik peatus Oslo lennujaamas oli check-in. Aga pärast seda tuli muidugi ka Starbucksist läbi astuda! Kiired mahlad ja moccad, valesti kirjutatud nimed (täna olen Coralin), akude laadimised ja blogi postitused.

Ja loomulikult, Alvari meeleheaks ka esimesed videovasikad.. Ütle, armas vennaraas, kas tõesti selliseid videosid on nüüd mõtet üles laadida? Äkki piirduks ikka kirjutiste ja piltidega?

Järgmine positus juba Qataris olles.

Mmmuah,
Kärry

Velkommen!

Heihoo!

Alustasime täna oma rännakuga Bali suunas. Hommikupoolik Tallinnas möödus kiirelt. Liiklust polnud, seega sai isegi lennujaama vaid kümne minutiga. Peauksest sisenendes tabasid meid juba esimesed hämmastumise hetked. Enne pagasi kiletamist oli vaja teha kohustuslik "Me nüüd läheme!" pilt ka koos. Palusime kiletajal ühe klõpsu teha, aga tema ainult korrutas eitavalt. No mis seal siis ikka. Püüame kellegi teise kinni. Lõpuks üks tüdruk tegi klõpsu ära ning saime oma sammud taaskord kiletaja poole suunata. 

Hanna seljakott läks esimesena kiletamisele. Tundus, et see meesterahvas on esimest päeva tööl, sest lõpuks oli tema kott väga huvitavalt pakendatud. Eesti keelt ta ka väga ei mõistnud. Valge kile ja siis üks kiht kuidagi moodi ka rohelist ümber mässitud. Minu omaga läks paremini. Selle kiletas teine noormees. Igaljuhul. Kui kotid kiletatud ja pühademunad kättesaadud, tegime check-inni ära ning suundusime kontrolli.


Kui lõpuks lennukisse pääsesime, saime toreda üllatuse osaliseks - pardal on Wifi! Kujutate te seda rõõmu ette! Terve aeg saab ikkagi olla muu maailmaga ühenduses - Insta, Facebook.. Aga poolteist tundi möödus nii kiirelt, et ma jõudsin arvutis ainult Google'i konto ühendamisega tegeleda ja algaski juba maandumine. Vahepeal paar klõpsu aknast välja ka.

Ja ongi üks lendudest juba möödas! 



Kuna hommikul arvas üks noormees, et keegi ei viitsi nii pikkasid postitusi lugeda, siis võiks see olla üldse ka video vahendusel. Selfiepulkasid meil pole, aga eks me siis nüüd anname endast parima ja teeme mõned videovõtted ka. Esimesed vasikad läksid aia taha. Aga oleme siis kõigile meeltmööda ja lisame ka siia mõne eredama hetke:

Mmmuah,
Kärry. Ja Hanna on ka siin :)

Puhkust tuleb alustada meeldejäävalt

 Täna oli siis viimane tööpäev enne puhkust. Päev nagu päev ikka - tööpäev venis tavapäraselt mõned tunnid pikemaks. Kell oli neli, siis juba viis. Mõtlesin endamisi, et teen mõned kiired asjad veel ära, siis jääb kolleegile vähem muret kanda, ja ühtäkki opppaaa.. kell oli juba pool kaheksa ning rohkem polnud enam viisakas venitada. Kuna ma polnud ammu üht sõbrannat näinud, siis sai planeeritud, et enne reisi tuleb kindlasti näha. Mõeldud ja tehtud. Tommi pannkoogid olid juba mitu päeva mõlemal end mõtteis meelde tuletanud ning neelud käima pannud. Kui ühed korralikud pannukad koos vahukoore ja maasikamoosiga olid Coca-Colaga alla loputatud, ei saanud ju ometi õhtule veel joont alla tõmmata. Muljetada oli oi kui palju. Taaskord mõeldud ja tehtud ning kõrvalasuvast Rimist sai kaasahaaratud üks vein. Seadsime sammud sõbranna juurde, kus sai veel mõned tunnid muljetatud. Vein läks, juust läks, aeg läks, küünlad olid üksteise järel kustumas ning uneaeg koputas ka tasapisi juba pea peale.

Kui kell hakkas südaööle lähenema, tuli hakata samme kodupoole seadma, sest erinevalt minust oli Riini ees ootamas tööpäev. Arvestades minu laiskuseastet ja buss number 16 liigtihedat sõidugraafikut, sai otsus langetatud takso kasuks. Juba mitmed korrad varasemalt oli Taxify appist läbi käinud Tesla Model S, aga kordki polnud õnnestunud valikut selle kasuks osutada. Mõtlesime ja naljatlesime mõnda aega sellel teemal ning lõpuks otsustasime, et kammooooon, ikkagi puhkus ju. Võib enne reisi endale ühe Tesla sõidu lubada küll. Meeleolu parandajaks ja mis ma selle Elon Muski kohta ikka raamatut loen kui Tesla sõitu ära ei proovi. Otsustatud ja tehtud. Ja võib öelda, et puhkus algas ikka sellise südamest naermise saatel, et ma loodan, et ka järgnevad nädalad mööduvad sama lõbusalt.

Enne autosse istumist vaatasin juba väljast, et no on ikka kihvt auto küll! Ja seest oli ka nõnda kena (see nõnda kena on mul mingi viimase aja meeldivaim väljend, keegi ütles mulle kord, et ma kõlavat justkui naabersaare rahvas kui seda ütlen.. no kui nii siis nii.. äkki vastabki tõele, sel juhul tervitused Söörömööle). Au ja kiitus taksojuhile ning kui keegi soovib tõesti toredat tujuparandust, siis võtke üks sõit kesklinnast Mustamäele ning teie tuju on koheselt parandatud! 

Autosse istudes oli tavapäraselt esimeseks dilemmaks marsruudi valimine - no kas sõita läbi kesklinna, minna mööda Tehnikat või hoopis kruiisida mööda tühja Järvevana teed. Jätsin kogu otsustamise juhi otsustada, sest mida mina ka tean, kaasreisjana ja pidevates aruteludes kaasanoogutajana pole ma endiselt selgeks saanud, mis ajahetkel, mis teelõik kõige mõistlikum valik on. Peaasi, et see tee koju viiks. Auto ümber pööratud, suund Tehnika poole võetud, võis vestlus alata. Avalöök oli võimas: "Kell 12 juba naistel kõik jutud räägitud või?" Eks ma hakkasin juba selle peale naerma, oli aru saada, et kojusõit saab tore olema. Ma siis seletasin, et minul algas puhkus, aga sõbrannal paraku tööpäev ees ootamas. Rääkisin talle koheselt ka sama Tesla nalja, mis me toas tegime. Seejärel tuli kiire päring reisi asukoha kohta. Ja teate mis, selle asemel, et öelda, et vauuuuu, väga tore, tabas taaskord üks ootamatu vastus: "See reis saab päris väistav teil olema." Pluss veel juurde mõningad kommentaarid. Ilmselt blogist lugedes ja kõrvaltvaatajana see tundub väga seosetu ja mitte naljakas, aga no antud hetkel oli ikka naerda kui palju. Seejärel sai räägitud natuke reisiaegadest ja lendude pikkusest ning lõpuks jõudis jutt kliimani. Ütlesin,et ilmateade lubab vihma, äikest ja ka päikest. Ja taaskord tabas ootamatu vastus:  "Sealne äike on päris hirmutav!" Mul polnud sellele järgneva lõigu peale muud teha kui ainult naerda ning öelda, et ma juba kahetsen seda Tesla sõidu valikut, ning et nüüd ma olen juba päris hirmul. Seejärel muljetas juht natuke oma naise reisist Balile, mis oli aset leidnud mõned aastad tagasi. Mõningad Baliga seonduvad naljad veel siia-sinna, ning siis tabas mind järgmine ootamatu naerupahvakas. "Mu naine on prillikandja nagu Teiegi. Aga Tal juhtus naljakas seik. Ahvid tegid ta prillid katki." Kiirele kaastundele järgnes taaskord üks omaette muigamine ning mul ei jäänud muud üle kui öelda, et väga tore, et homme oma läätsed kätte saan ning prillid jätan seega rahumeeli kodumaale. Pajatasin talle ka loo sellest, mismoodi Hannat üks vahva ahvike hammustas. Seega kõik lõhnad, läikivad kulinad, prillid, krõpsud ja kommid tuleb Monkey Forestisse minnes kotti peita või ära unustada selleks päevaks. 

Kojusõit kesklinnast Mustamäe tornide vahedele oli möödunud väga kiirelt ja südamest naerdes. Lõpetuseks lisati veel nali selle kohta, mismoodi Eesti pikad naised on seal hinnatud, soovis mulle ja sõbrannale toredat reisi ning nii see esimene kojusõit Teslaga lõppes. Minu jaoks oli see igatahes väga tore algus puhkusele ja Bali reisile. Kui tihti seda ikka ette tuleb, et sa tükk aega mõtled, mis taksot valida ning juht pajatab sulle siis veel lugusid sellest, kuidas tema lähedale inimene on samal saarel, kuhu sa kohe-kohe oled suundumas, mõned aastad tagasi puhkamas ja tööreisil käinud.

Vahva värk! Nagu Riingi arvas, siis see Tesla oli "saatus" enne reisi.. vajalik doos naeru ja rõõmu! Sama toredaid ja ootamatuid naerupahavakaid kõigile teile ka! 

Mmmuah,
Kärry

Ühise keele leidmine

Enamus Bali elanikest on kakskeelsed. Nad räägivad nii kohalikku bali keelt kui ka indoneesia keelt. Olles üheks populaarseks turismi sihtpunktist, on kohalikud ära õppinud ka mitmeid teisi keeli, peamiselt siiski inglise keele. Seda küll väga erineval tasemel, kuid piisavalt, et igapäevase suhtlemisega toime tulla. Lugedes aga mitmeid blogisid ja väljaandeid, siis tuleb välja, et vanem generatsioon ning mitmed kohalikud ravitsejad inglise keelt ei räägi. Nendega suhtlemiseks tuleks kasutada kohalikku tõlki.

Külastades nüüd järgmist piirkonda, mille keelega kokku puutunud pole, on hea hetk võtta appi kõikvõimas internet ning omandada mõningad põhilised sõnad. Esiteks ei võta uute sõnade õppimine tükki küljelt ning see pakub ka paraja väljakutse, et oma mälu proovile panna. Teiseks aitab see leida paremini ühise keele kohalikega, sest näitab üles lugupidamist nende vastu. Ja kelle silmad ei läheks särama, kui mõni turist meid Eestis meie oma armsas keeles tervitaks või üritaks mõned sõnad rohkemgi öelda? Vähemalt minu puhul sulataks see küll kiiremini nii mõnegi barjääri. 

Siit siis tuleb ajude ragistamist kõigile, kes meie reisile kaasa elavad:

Good morning = Selamat pagi (s’lah-mawt pag-jee)

Good day = Selamat siang (s’lah-mawt see-ung)

Good afternoon = Selamat sore (s’lah-mawt sore-eh)

Good night = Selamat sore (s’lah-mawt maw-lahm)

Good bye (to a person leaving) =  Selamat Jalan (s’lah-mawt jah-lahn)

Good bye (if you are the person leaving)  = Selamat tinggal (s’lah-mawt ting-gahl)

 How are you? = Apa Kabar (up-ah kah-barr)

I’m great = baik baik (bike-bike)

Please (can I have?) = Minta (min-tah)

Please (help me) = Tolong (toe-long)

 Thank you = Terima Kasih (teh-ree-mah kah-see)

You’re Welcome = Sama Sama (saw-ma saw-ma)

I’m Sorry = Saya minta ma’af (sigh-ah min-tah mah-uff)

No worries mate! – Sing Ken Ken (sin ken ken blee)

Mmmuah,
Kärry

"Travel is the only thing you buy that makes you richer"

Reisimisele kasutatud raha pole kulutatud, vaid investeering iseendasse. Maailma nägemine annab kogemuse, arendab vaimu ja avardab silmaringi.

Kindlasti tekib teil küsimus miks Bali!? Lihtne, minu kinnisidee. Sügisel, kui saatsin enda poiss-sõbra Kaitseväkke, tekkis idee- "Tahan ära käia Balil!"
Bali tundub nii eksootiline, kus vaatamisväärsuste kõrvalt leiab sõbralikud inimesed, spirituaalse kultuuri, päikese ja rannad. Mida veel puhkuselt tahta!?

Mõte ja minek. Jaanuaris tegi Qatari lennufirma hea pakkumise. Kuid sel hetkel polnud kindel, kas minna üksi või leida keegi kaaslaseks. Aga tuli meelde, et Kärolin oli kunagi USA-s elamise ajal rääkinud Bali saarest. Ta oli nõus, yay! 

Teda, kui reisikaaslast usaldan ma tõesti. Me tutvusime teisel pool ookeani, New Yorgis, kus me mõlemad olime au-pairid. Lisan mõned kirkamad hetked siia.

Meie esimene kohtumine, TIME SQUARE-il  !!!

Ja edasi Bali...
Mina tegelesin piletite ostmisega ja paberimajandusega, mulle lausa meeldib. Üks huvitav fakt OSLO-BALI lennu broneerimisest- Norra keelselt lehelt ostes olid piletid pakutud soodushinnaga, kui muutsin lehe inglise keelseks, lisandus 200 eurot. Seega, abimees Google Translate aitas säästa.



 Piletid, kindlustus, hotellid olemas. Seljakott pakkida, ja võime startida.
Tšakraid avama! :D

Jätan blogi täitmis ülesande Kärolinile, sest selle lühipostituse jaoks läks mul aega 2 kuud :D


Päikest teile,
Hanzu

 

Kui õige adopteeriks ühe kilpkonna

Lennuni on jäänud 15 päeva, 14 tundi ja 33 minutit. Paras aeg taaskord avada üks Chrome'i aken, et Bali vaatamisväärsusi must visit listi kirja panna. Ühest tabist on mõne minuti järel saanud juba oma 15 tabi. Igal vahelehel on veel omakorda mitukümmend linki, mis ootavad läbi klõpsimist.

Piisab vaid Google'i aknasse "What to do in Bali" kirjutamisest, kui Su ees avaneb terve maailm, mis järgnevad paar tundi väga kiirelt mööduma paneb. Otsingutulemused on tavapärased - "The Top 10 Things To Do In Bali by TripAdvisor", "48 incredible things to do that prove Bali is the craziest", "First-timers guide: 20 things to do in Bali". Lõputu valik loetelusid, mis teatud määral kattuvad. Kui nendest listidest edasi klõpsida, avaneb juba uus maailm, kus on omakorda ära toodud 10 parimat hotelli, 20 parimat restorani, 30 parimat tegevust üksikutele ja paaridele, noortele ja vanadele, 5 põhjust miks teha seda ja teist, miljon põhjust, miks alati tagasi tulla jne. 

Olles paari tunni jooksul välja kirjutanud mõningaid kohti, mida kindlasti peaks külastama -templid, metsad, maailma kõige kallimat kohvi (Kopi Luwak) tootev kohviistandus, Tegalalang'i riisipõllud - jäi silma üks eriti ahvatlev pakkumine. Kui õige adopteeriks ühe kilpkonna! 

Väikeseid kipsisid saab "adopteerida" mitmes kohas. Kuta Beach Sea Turtle Center on üks nendest kohtadest, mis hoolitseb selle eest, et munadest kooruksid väikesed kilpkonnad, kes edukalt oma rännakuid saaksid alustada. "Valvurid" patrullivad rannas terve öö, et märgata munema tulevaid kilpkonnasid. Kui emad on lahkunud, viiakse munad turvalisse kohta, kus need 45-60 päeva jooksul kooruvad. Koorumisele järgneval päeval viiakse beebid randa tagasi. Selleks, et tõsta teadlikkust kilpkonnade ohus olemisest ning et oma tegemisi ära majandada, on loodud kilpkonnade "adopteerimise" programm, kus inimestel on võimalik omaltpoolt väike toetav summa anda, kilpkonnadele nimi panna ning nad pikale rännakule saata. Arvestades olukorda, et koorumine toimub üldjuhul aprillist oktoobrini, siis on väike hirm, et nendel päevadel, mil me Kutas oleme, pole ükski pisike koorunud. Uurides asja veel edasi, siis ilmnes, et Seaturtle.org lehe kaudu on võimalik lausa adopteerida kilpkonn nii, et saad satelliidi järgi jälgida, kus su lemmikloom on! How cool is that!?!

Päris nunnu värk igatahes! Tahaks ka mõne kilpkonnabeebi rannal maha panna ning vaadata, kuidas ta oma jäsemeid sirutab, teistega ühe kiire võiduajamise maha peab ja õigel hetkel päikeseloojangu poole ujub. 

Mmmuah,
Kärry

Uni on magusam kui mesi

Oh, need hotellid! Valiku langetamine on olnud väga keeruline. Populaarsele sihtkohale omaselt on terve saar täis erinevaid hotelle, motelle ja muid majutusasutusi. Seni oleme läbi lapanud nii Airbnb, Expedia kui ka Booking.com lehed ning uusi lemmikuid tekkis igal sammul. Erinevatel põhjustel otsustasime seekord Airbnb kasutamise kõrvale jätta ning langetasime valikud Expedia ja Bookingu lehtedelt. Päevade jaotamine erinevate piirkondade vahel on olnud samuti paras mõistatamine, sest ei oska hetkel üldse ette aimatagi, kus piirkonnas kui palju aega kuluks. Algselt plaanisime jääda Kutasse kuna maandume õhtul kella 11 paiku, lõpliku otsuse kohaselt sõidame ikkagi koheselt Ubudi ning veedame esimesed ööd seal. Enne kui räägime lähemalt, mille vahel valisime ja kuhu lõpuks maandume, väike kõrvalepõige ja vaade sellele, kuhu me kunagi jõuda tahame..

Unistada tasub suurelt, seega valisime välja ka selle hotelli, kuhu jõuame tulevikus, kui meil on pered ja lapsed, kes siis oma emmed-issid puhkama tahavad saata: 
Tegemist on Ubudis asuva imelise Viceroy hotelliga! 

Nii, aga asume nüüd siis nende elamiste juurde, mis lõpuks sõelale jäid ning valituks osutusid.



Esimene peatuspaik (07.04-11.04): Manyi Village, Ubud

Tagasihoidlik "külake" keset riisivälju. Piisavalt kaugel Ubudi kärast, et õhtuti end välja lülitada, kuid samas piisavalt lähedal, et iga päev melu sisse tagasi sukelduda. 

Pärast Bali saare rännakuid ja Ubudi võtame ette retke veel pisematele saartele. Pärast 2 tunnist paadisõitu saame end sisse seada Gili Trawanganil. Kuna Gili saared on meie jaoks justkui laiud, siis me usume hetkel, et piisab ööbimisest vaid ühel saarel ning teistele saab paadiga päevaks minna. Eks kuu aja pärast näeme, kas praegune oletus ka paika peab.

Teine peatuspaik (11.04-15.04): Hotel Ombak Sunset, Gili Trawangan Island

Meie teiseks ööbimiskohaks on Hotel Ombak Sunset, mis asub saarel, mille ümbermõõt on vaid 7,5 kilomeetrit. Väike jalutuskäik ja ongi saarel tiir peal! Tegemist on väga rahuliku saarega, sest seal pole mitte ühtegi autot ega mootorsõidukit. Ka selle elamise võtsime peamisest melust eemale, et ööd ikka korralikult puhates mööduksid, et järgmisi päevi veel rohkemate seiklustega täita.





Kirjeldused ja pildid hotelli kohta on imelised! Ja juba puhtalt nende kiikede pärast tasub sinna minna! Facebooki ja Instagrammi uputus on tulekul!! 










Kolmas peatuspaik (15.04-20.04): Kuta Beach Club, Kuta

Meie viimane peatuspaik on taaskord Balil. Kuta on täis elu ja melu ning just seal saab ära kulutada oma viimased dollarid ja ruupiad. Või kui kõik on juba eelnevalt otsa saanud, siis sealt saab vähemalt päkataksoga lennujaama liigelda. Eelneva perioodi oleme korralikult puhanud, seega on õige aeg olla hotellis, mis asub 4 minuti kaugusel rannast ning 7 minuti kaugusel Kuta ööelust. 




Tahaks juba reisule minnaaaaa!!

Mmmuah,
Kärry