Tere tulemast Ubudi

Vaade rõdult!

Meie reis lennujaamast hotelli oli erinevaid tundeid tekitav. Korralik lennuväsimus peal ning jonnituju ka. Läbides öösel Kuta ning hiljem Ubudi tänavaid oli meil tunne, et kuhu me küll sattunud oleme. Kõik tundus nii must ja jube. Hotelli saabudes oli ka kõik pimedusse mattunud. Kuulsime vaid looduse helisid, saamata aru, kus mingid elukad asuvad. Hommik aga tõi selguse! Ärkasin kell 8 ning kardinaid avades sain aru, et oleme ikkagi paradiisis. Rõdult avaneb imeline vaade Bali riisipõldudele. Päike paitas põski ning valged jalakesed said üle pika aja näha mõnda päikesekiirt. Aga oh seda palavust - kell 8 hommikul juba 28 kraadi! Ja niiskus! Ära ei saa siin unustada niiskust, mis kuskile ei kao. Rõdult põgenesin suhteliselt kiirelt tagasi tuppa.

Aga mis piirkond see Ubud siis on? Ubud on Bali spirituaalsuse, kunsti ja kultuuri pealinn, mis on rajatud kärestikulise Ayungi jõe kaldale. Linnatänavad on kitsad, räpased ja täis erinevaid kaubitsejaid. Esmapilgul on võimatu mõista, kuidas see linn on jooga ja meditatsiooni keskuseks, kuhu koguneb suurel hulgal inimesi iseenda sisemist tasakaalu leidma või kunstiga tegelema. Kindlasti tabab nii selle linna kui ka kogu Bali külastajaid esmalt suur kultuurišokk. Tänavad on mustad ning siin valitseva troopilise kliima tõttu pole ka õhk just kõige meeldivam alati. Kui sellest on toibutud, on võimalik hakata ka selle linna võlusid nägema. Eemaldudes aga linnakärast on võimalik nautida täielikku paradiisi - vaikus, rahu ja imeline loodus! Õhtusteks helideks vaid kaugelt kostuvad rollerid ning lähedalasuvad tirtsud, konnad ja muud elukad.


Iga autosõit Ubudist hotelli võtab vaid 15 minutit, kuid selle aja jooksul on võimalik täielikult eemalduda linnamelust ning mürisevatest rolleritest. Saatjateks vaid konditsioneer, viimseni piinatud mootor ning kaunis loodus - mägiteed ning värsked riisipõllud. Ja ka vastupidi. Vaikusest ja rahust meeletusse linnamelusse. Hetkel on vaikne hooaeg (tänu vihmaperioodi lõpule) ning turiste ei tohiks olla nii palju kui augustis ja septembris.

Oma esimese täispika päeva veetsimegi Ubudiga tutvudes. Linnakaarti pole Ubudis mõtet ette võtta, sest nende tänavad pole meie jaoks piisavalt selgelt märgistatud. Hotellist anti meile isejoonistatud kaart kaasa, mis tegelikult natukenegi aitas mõista, kuhu me suuna oleme ehk võtnud. Minu jaoks oli kõige väsitavamaks osaks Ubudi juures tohutu kauplemine, tohuvabohu liikluses ning meeletu rollerimürin. Hanna sõnul on see tänavakaubitsejate olukord Türgis ja Egiptuses kordades hullem - nii kui midagi isegi korra vaatad, peetakse seda justkui kohe ostu alustamiseks. Siin võttis selle "Ei, aitäh" või lihtsalt mööda kõndimise ja eiramise meetod väga vähe aega. Sa lihtsalt ei saa muudmoodi kui pead oma närve säästma ning edasi liikuma. Kõik üritavad sulle müüa täpselt seda sama kraami.

Meie esimene külaskäik oli Ubudi turule. Seal müüdi ikka kõike - alustades kila-kolast kuni "Aliexpressi" riidekraamini välja. Mida ma aga seal ei suutnud märgata olid puuviljad, lilleõied ning vürtsid. Ei teagi, kas selle jaoks on eraldi turg neil siin olemas. Turult oli meie eesmärk võimalikult kiiresti pääseda. Kuigi me olime mõlemad pannud esimesel päeval kohe jalga võimalikult lühikesed riided, siis siinset niiskust arvestades oli vaja soetada midagi veel õhemat, et kuidagigi see päev üle elada nii, et ei näeks välja nagu oleks äsja vihmasaju kätte jäänud. Mina ei olnud elus veel nii pealetükkivaid ja agressiivseid inimesi näinud kui seal turul. Ja kui kellegi juurest ära jalutasid, siis hakati kohe hinda alla kruttima. Kui esmapilgul keerasid pilgu kleidi poole, mis väidetavalt maksis 150.000 ruupiat (10 eurot), siis mõne sekundi pärast võis selle hind olla juba 50.000 ruupiat (3,3 eurot). Ma ise lootsin turult saada uue kaabu, aga selliste pealetükkivate müüjate juures polnud seda võimalik lihtsalt teha. Ebameeldiv närvilisus hakkas peale tulema sellise pealetükkivuse juures.

Kui turu pinnalt pääsesime, seadsime oma samme tundmatus suunas. Lihtsalt kulgesime mööda linnatänavaid ning pidasime meeletut võitlust rolleritega, et üle tee korralikult saada. Nende liikluskultuur on siin lihtsalt kohutav. Lõpuks jõudsime oma kulgemisega välja Monkey Foresti ehk iidsete templitega püha metsa juurde, mille asukas on ahvid. Enne veel tegime peatuse väikeses kohvikus, kus proovisime ära värske kookose. Ettekujutus sellest oli erinev! Tegelikult oli tegemist suhteliselt maitsetu asjaga.

Kuna Monkey Forestis juhtus nii mõndagi, siis selle kohta tuleb lausa eraldi postitus mille pühendan ühele kindlale ahvile!

Pühad templid vaadatud, seadsime sammud kohalikku supermarketisse - Coco Market. Üllatus üllatus, sealt ostsime endale kiirnuudleid! Päeva eelarve oli endalegi ootamatult mõlemal kenasti ületatud ning kasutusele tuli võtta varuplaan. Korralik pakk kiirnuudleid maksis 20.000 ruupiat (1,3 eurot). Siis oli aga aeg juba oma sammud seada tagasi reisi alguspunkti, et autoga tagasi hotelli saada. Hotellist anti meile kindlad kellaajad, millal auto on ühe panga ees ootamas. Kui neid aga polnud, siis helistasime neile ja ütlesime, et sooviksime tagasi hotelli. See andis meile aga lisaaega, et veel ühe teise tänava peal ringi jalutada. Võtsime eesmärgiks otsida üles üks pisike tempel ning astusime peatänavalt kõrvale. Seal aga nägime taaskord üht "reisiagentuuri" ehk siis lauakest, mis oli tänava ääres ning pakkus erinevaid transpordivõimalusi ning reisipakette. Tundub, et kohalike meeste jaoks on peamiseks ametiks taksojuht. Igal sammul pakub keegi taksoteenust. Jäime korra erinevaid pakette silmitsema ning mõtlesime, et okei, need on tunduvalt odavamad kui need, mida oleme tripadvisori kaudu uurinud. Võtsime siis julguse kokku ning broneerisime järgmiseks päevaks (laupäevaks) endale ühe tuuri, mis pidi sisaldama templeid, vulkaani ja kohviistandust. Ühe inimese hind selle ringreisi eest oli 150.000 ruupiat (10 eurot). Mina vana pessimist ei osanud sellest väga midagi oodata. Ostsime ära, saime paberi, et järgmine hommik kell 8:45-9:00 korjatakse meid hotelli juurest peale ning sõit võib alata.

Tagasi kohtumispaika jalutades võtsime tee äärest kohalikust Starbucksist (minu nägemus sellest) ehk Anomali Coffee kohvikust jääkohvi. Mulle üks vanilla latte ja Hannale rohelise tee latte. 42.000 ruupia ehk 2,8 euro eest oli mul juua kui palju! Maitses hästi ka! Seda kohta külastame veel. Atmosfäär oli ka mõnus. Seejärel kiire autosõit tagasi hotelli. Nuudlid kiirelt (vee keetmine võtab siin ligi 15 minutit aega) sisse ja basseini! Päikesega olid kahjuks kehvad lood. Tuli välja, et hotelli juures oli isegi sadanud mingi hetk. Tegime paar suplust keset rohelust ning suundusime väsinult tuppa. Pikk päev möödas ning kahe näljase kõhud tühjad, otsustasime sel õhul hotellis süüa. Alustuseks tellisin mina endale kohvi ning Hanna teed. Mõlema eest tuli välja käia 20.000 ruupiat. Ka papaia mahl ning laimi mahl maksid mõlemad 20.000 ruupiat. Õhtusöögiks tellisime mõlemad kala - indoneesiapäraselt valmistatud. Selle hind ühe taldriku kohta oli 70.000 ruupiat ehk 4,6 eurot. Serveeriti seda aurutatud riisiga. Algselt kõht enam tühi ei tundunudki, kuid otsustasime ikkagi ma magustoidu tellida - küpsetatud banaan šokolaadiga. Ühe portsu hind 35.000 ruupiat ehk 2,3 eurot. Arvele lisandus ka maks ning teenustasu (4,06 eurot). Kahe inimese õhtusöök kokku 350.900 ruupiat ehk 23,4 eurot.

Internetiga on siin lood aga pahasti. Õhtusöögi järel mõtlesime, et kell 10 juba läheme magama, kuid nii ei läinud. Küll maadlesime selle internetiga, mis vahelduva eduga siiski endast märku andis. Blogi postituse jaoks aga pilte ja videosid üles laadida ei saanud. Õnneks oli hommik õhtust targem, vähem inimesi internetti koormamas ning õnnestuski üks videoklipp, mille kaamera ise kokku kleepis, üles laadida!

Nüüdseks on selja taga ka teine täispikk päev. Selle kohta juba postitus homme (kui internet võimaldab. Käesoleva postituse üleslaadimiseks tuli vahepeal 2 tundi internetti oodata.. pilte siis kui ühendust väheke parem)! :)

Mmmuah,
Kärry