Reede hommikul oli taas aeg kodinad kokku pakkida ning reisi viimast peatükki alustada. Pärast check-out'i saime mõned hetked veel hotelli basseini ääres päikest nautida. Tunnike möödas, seljakotid vankri peal ja pidimegi reisi kõige mõnusama piirkonnaga mõneks ajaks hüvasti jätma. Kuid me läheme sinna tagasi! Kohe kindlasti! Olgugi, et tegemist on väga väikese saarega, võiks seal ilma igasuguse kahtluseta kasvõi terve kuu veeta nii, et ei hakkaks igav. Pikema perioodi jooksul jõuaks ilmselt kõik planeeritud tegevused ka ette võtta, sest jooga jäigi seekord meie plaanidest välja. Ja järgmine kord suudaks ehk end snorgeldama ajada. Sel korral sai veehirm veel minust võitu.
Paadi peal õnnestus meil end jälle katusele sättida ning imelist vaadet nautida - musta liivaga rand, riisiväljad kõrgel mägedes, imeline vaade Bali mägedele.. oeh. Oli mõnus! Kauni vaate saatjaks oli seekord räige tümakas! Disko käis. Mingi hetk õnnestub ka ehk reisivideost seda tümakat kuulata.
Olles taaskord Padangbais tagasi polnud probleemi oma autojuht üles leida. Ei teagi, kas nende tohuvabohu süsteem hakkas meilegi selgemaks saama või oli tõesti seekord seal olukord parem. Buss rahvast täis ja üllatuslikult olime kõik samasse hotelli suundumas! Autojuhil vedas, ainult üks peatus. Mõne hetke pärast tuletasid meile end ka kõik need rollerid meelde.
Kutasse jõudes nägin ka mina esmakordselt seda, mismoodi hotelli alale ühtegi autot enne ei lasta kui kõik on metallidetektoriga üle kontrollitud. Hotell oli imeline! Justkui vaikne oaas keset suurlinna. Linnakära ei kostunud hotelli territooriumile üldse. Pärast check-in'i tegime kiired korrastused ning liikusime söögikohta otsima. Mõlemad olid näljast nõrkemas! Hotellist välja astudes ei osanud me üldse aimatagi, kui ranna lähedale me olime endale hotelli võtnud. Mõnedkümned sammud vasakule, seejärel väike pööre paremale, jälle paar sammu vasakule ja olimegi juba ranna piirkonnas. Koheselt oli aru saada, et tegemist on turistidele mõeldud tänavatega. Kõik rannariiete poed üksteise järel, mis vaheldusid aeg-ajalt Ameerikast tuntud söögikohtadega - KFC, McDonalds, PizzaHut ja muidugi meie suur lemmik - Starbucks! Tegime kiire lõuna KFC's ja jalutasime niisama mööda tänavaid.
Ootamatult kiirelt jõudis ka Kuta ning ühtlasi meie viimase peatuspaiga esimene päev õhtusse! Pruuniks polnud veel saanud ning ees terendas olukord, et on vaja minna dpäikesesse kohe kui oleme uuesti kodumaa pinnal!
Mmmuah
Kärry
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar